Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Asulakoht, I a- tuh. e.Kr.
Mälestise registri number 2592
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.04.1997
Registreeritud 08.04.1997
Mälestise vana number 13-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 12.02.16

Inspektor: TLPA muinsuskaitse osakonna arheoloog, Ragnar Nurk

Märksõna(1)

Arheoloogia, Elupaigad, Asulakoht.

Mälestise tunnus


Muinasaegse kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 08.12.2011.

Mälestise kirjeldus


Mälestise ala on tihedalt puudega kaetud ja haudu täis. Mälestise idapoolsesse (Vana-Kaarli kalmistu) ossa enam eriti ei maeta, kuigi vanadele hauaplatsidele matmine pole erandjuhul välistatud. Mälestise läänepoolses (A. Nevski kalmistu) osas toimub matmine ka tänapäeval. Arheoloogilisi uuringuid mälestise alal tehtud ei ole. Muinasajast pärinevaid leide pole muuseumikogudesse jõudnud.

Sisestatud: 02.01.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis paikneb Siselinna kalmistu põhjapoolses osas ning hõlmab kalmistu põhjapoolse peatee ja põhjapoolse piirde vahelise ala.

Sisestatud: 08.12.2011.

Mälestise ajalugu


Ajalooliselt jääb mälestis Härjapea jõe oru lõunapoolsele kaldale. Enne kollektorisse sulgemist 1920. aastatel voolas jõgi ligikaudu praeguste Kalevi tenniseväljakute kohal. 1775 rajati jõe lõunakaldale vene õigeusu (praegune A. Nevski kalmistu) ja 1864 eestlaste Vana-Kaarli kalmistu. Enne seda oli ala praktiliselt hoonestamata. Jõe põhjakaldal tenniseväljakute ja Tallinna kergejõustikuhalli vahelisel kõrgendikul paiknes tänaseks hävitatud Poola-katoliku kalmistu.

Sisestatud: 02.01.2012.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m mälestise väliskontuurist.

Sisestatud: 08.12.2011.

Üldinfo


Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Sisestatud: 12.09.2014.