Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Püha Barbara kalmistu, 14. - 17. saj.
Mälestise registri number 2601
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.04.1997
Registreeritud 08.04.1997
Mälestise vana number 37-k
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 08.05.14

Menetleja: Toomas Tamla

Märksõna(1)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kalmistu.

Mälestise tunnus


Kultuurkiht selles sisalduvate matuste ning kesk- ja uusaegsete leidudega.

Sisestatud: 12.12.2011.

Mälestise kirjeldus


Tänapäeval on kalmistu ala suures ulatuses hoonestatud ja läbi uuritud. Matuseid võib leiduda Roosikrantsi tn 2a ja Kaarli pst 3 asuvate hoonete tagahoovis.

Sisestatud: 12.12.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis jääb Tallinna Kesklinna linnaosa territooriumile ning paikneb Roosikrantsi tn ja Kaarli pst nurgal. Kalmistu jääb Roosikrantsi tn 2 ja 2a ning Kaarli pst 3 asuvate kruntide alale.

Sisestatud: 12.12.2011.

Mälestise ajalugu


Barbara kalmistu (Püha Barbara kalmistu) oli vanim väljaspool Tallinna linnamüüri asunud linnaelanike matmispaik (teateid hiljemalt 1379. aastast). Seal asus ka samanimeline kabel, mida on nimetatud juba 1363. aastal. Arheoloogiliste väljakaevamistega (1988–1990, 1995–1996) on suur osa kalmistu alast läbi uuritud, leitud on umbes 2500 üksikmatust, lisaks poolteist tuhat luustikku ühishauas ja arvatavasti sama palju hilisemate matustega lõhutud luustikku. Vanimad leitud matused pärinevad samuti 14. sajandist. 1600–1603 maeti kalmistule palju katkuohvreid, 17. sajandi lõpul aga 1695.–97. aasta ikaldustele järgnenud nälja ohvreid. Viimati maeti kalmistule hulgaliselt katku surnuid aastatel 1710–12. Kalmistuga külgneval alal (Roosikrantsi tn 9 ja 11) on arheoloogilistel kaevamistel (V. Sokolovski, 1996) avastatud põlemisjäänustega kultuurkiht ja tee jäänused, mis leidude ja söeanalüüside järgi võib pärineda 13.–14. saj-st.

Sisestatud: 13.12.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 12.12.2011.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 09.10.2014.