Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi, I a- tuh. e.Kr. - I a- tuh.
Mälestise registri number 2602
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.04.1997
Registreeritud 08.04.1997
Mälestise vana number 1985
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 17.08.16

Inspektor: TLPA muinsuskaitse osakonna peaspetsialist, Timo Aava

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Arheoloogiline kultuurkiht mälestise lähiümbruses.

Sisestatud: 05.12.2011.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on mureneva struktuuriga nn rabakivi tüüpi kiviga. Tema astanguna langeva pealispinna kirdenurgal on 3 kunstlikku lohku. Kivi seisund on üldiselt hea, aed puhas ja hooldatud. Kivi pind on tugevasti sammaldunud, mis võib soodustada kivi murenemist. Kivi põhjaküljel on vana kaitsetahvel. Tema põhjaküljel kasvavad 2 suuremat puud, idaotsa juures sirelipõõsas (vt ka mälestise pass).

Sisestatud: 26.09.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivi paikneb Toomkuninga 20a elumaja ees aias.

Sisestatud: 26.09.2011.

Mälestise ajalugu


Kivi on avastanud Oskar Raudmets 1972. aastal.

Sisestatud: 26.09.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m kivi väliskontuurist.

Sisestatud: 16.01.2012.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 26.09.2014.