Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi, I a- tuh. e.Kr. - I a- tuh.
Mälestise registri number 2607
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.04.1997
Registreeritud 08.04.1997
Mälestise vana number 2175
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 23.01.15

Menetleja: Toomas Tamla

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu mälestise lähiümbruses.

Sisestatud: 05.12.2011.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on keskmise suurusega raudkiviga, mis paikneb Vana-Tartu mnt-st 5 m ida pool madalal söödialal. Kivi pealispind ja küljed on tugevasti sammaldunud. Kivi harjal on üks kunstlik lohk (vt mälestise pass). Kivi ümbrus on paksult võsasse kasvanud. Mõõdud: pikkus O–W 2,6 m, laius N–S 1,7 m, kõrgus 1,1 m. Kaitsetähis puudub.

Sisestatud: 28.09.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivi paikneb Tartu mnt ja Vana-Tartu mnt hargnemiskohast u 250 m Mõigu suunas, Vana-Tartu mnt-st 5 m idas. Mõigu kalmistu loodenurgast jääb kivi 35 m põhja poole.

Sisestatud: 28.09.2011.

Mälestise ajalugu


Kivi on avastanud kodu-uurija Oskar Raudmets 1972. aastal.

Sisestatud: 28.09.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m mälestise väliskontuurist.

Sisestatud: 16.01.2012.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 26.09.2014.