Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Iru linnamägi, II a- tuh. e.Kr. - I a- tuh.
Mälestise registri number 2609
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.04.1997
Registreeritud 08.04.1997
Mälestise vana number 487
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hooldamata

Inspekteerimise kuupäev: 10.09.13

Menetleja: Toomas Tamla

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kaitserajatised, Linnus.

Mälestise tunnus


Muinasaegse kultuurkihi ja ehitusjäänuste olemasolu.

Sisestatud: 03.01.2012.

Mälestise kirjeldus


Linnamägi kujutab endast kitsast põhja-kirde – lõuna-edela suunalist piklikku neemikut, mis on mõlemas otsas eraldatud kivivalliga. Lisaks on linnamäel olnud 2 kõrvutist keskvalli, millest suurem on kaitsnud põhjaplatood (pindala u 1100 m2) lõuna poolt ning väiksem ja madalam vall lõunaplatood (u 4000 m2) põhja poolt. Külgedel vallijäänused puuduvad. Linnamäe õueala (ka vallid) on tugevasti kamardunud, loode- ja kagupoolsel nõlval kasvab võsa. Linnuse vallides ja külgedel on II maailmasõja aegsete kaevikute jälgi, lõunapoolse otsavalli sisse on rajatud I maailmasõja aegse Peeter Suure merekindluse betoonpunker. Linnamäest kirdes Iru küla territooriumil (Harju maakond) paikneb ulatuslik avaasula (kultuurimälestiste registri nr 17539).

Sisestatud: 03.01.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis paikneb Tallinna linna idapiiril Pirita jõe käärus parema kalda äärsel pikal ja kitsal neemikul. Pirita jõe Narva mnt-l asuvast sillast jääb linnus 200–350 m kagu poole, Narva mnt, Pärnamäe tee ja Linnuse tee ristmikust 360–620 m lõuna-edelasse.

Sisestatud: 03.01.2012.

Mälestise ajalugu


Iru linnamäge on arheoloogiliselt uuritud (kokku u 1250 m2) 1936–38 (A. Vassar, R. Indreko, O. Saarde), 1952–58 (A. Vassar) ja 1984–86 (V. Lang). Vanimad asustusjäljed pärinevad hilisneoliitikumist (nöörkeraamika). Järgmine asustusetapp (kindlustatud asula) kuulub hilispronksiaega (u 800–500 eKr) ja eelrooma rauaaega (u 3.–2. saj e.Kr). Pikim ja intensiivseim asustusjärk on nn linnuseperiood (u 500–1000/1050 pKr). Sellest ajast teatakse 5 kindlustusfaasi, neist 2 lõuna- ja 3 põhjaplatool. Arvatavasti 11. saj-l jäeti linnus maha, kõrval olevas asulas elati ka hiljem. 2006. aastal tegi linnamäe läänenõlva ja Pirita jõe vahelisel kaldaterrassil proovikaevamisi M. Mägi. Saadud leiumaterjal andis alust oletuseks, et seal võis paikneda muistne sadamakoht.

Sisestatud: 03.01.2012.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m mälestise välispiirist.

Sisestatud: 03.01.2012.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 12.09.2014.