Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi, I a- tuh. e.Kr. - I a- tuh.
Mälestise registri number 2614
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.04.1997
Registreeritud 08.04.1997
Mälestise vana number 1979
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 08.05.13

Menetleja: Toomas Tamla

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu mälestise lähiümbruses.

Sisestatud: 05.12.2011.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on keskmise suurusega, veidi sammaldunud raudkiviga, mille pealispind on kergelt kumer, küljed laugjalt kaldu. 1983. aastal koostatud passi järgi on kivi pealispinnal tuvastatud 8 kunstlikku lohku või lohupõhja (vt mälestise pass). Inspekteerimise ajal õnnestus neist täie kindlusega tuvastada kuus. Kivi ümbrus on korras, rohi on korralikult niidetud, u 5 m ida pool kasvab väike mänd. Mõõdud: Läbimõõt N–S 2,2 m, E–W 2,3 m, kõrgus idaserval 0,7 m.
Kaitsetähis puudub.

Sisestatud: 30.09.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivi paikneb Tallinna Lennuvälja põhjapoolses servas rohumaal, piki lennuvälja põhjaserva kulgevast asfaltteest u 60 m lõuna pool. Teda lõuna ja ida poolt piiravast kraavist jääb kivi vastavalt 30 m ja 25 m põhja ja lääne poole.

Sisestatud: 30.09.2011.

Mälestise ajalugu


Kivi on avastanud kodu-uurija Oskar Raudmets 1969. aastal.

Sisestatud: 30.09.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m mälestise väliskontuurist.

Sisestatud: 16.01.2012.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 26.09.2014.