Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi, I a- tuh. e.Kr. - I a- tuh.
Mälestise registri number 2620
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis
Arvel 08.04.1997
Registreeritud 08.04.1997
X-koordinaat 549183.64
Y-koordinaat 6588912.85
Mälestise vana number 2181
Ava kaardil

Paikvaatlused(2)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 09.06.20

Menetleja: TLPA muinsuskaitse osakonna juhtivspetsialist, Eero Kangor

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu mälestise lähiümbruses.

Sisestatud: 05.12.2011.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on kohati (eriti N-poolne külg) sammaldunud rabakiviga. Kivi kõrgemal harjal on kaks selget 5–6 cm läbimõõduga lohku. Lisaks võib seal veel olla üks ebamäärane lohk. Seisund üldiselt hea, ümbrus korras, kivi edela- ja läänekülje juures on mõned väiksemad raudkivid. Mõõtmed: pikkus E–W 4 m, laius N–S 3 m, kõrgus 1,5 m.

Sisestatud: 26.09.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivi paikneb Peterburi mnt ja Osmussaare tee vahelisel rohualal, maanteest u 19 m põhjas, Osmussaare tee 8 paikneva ärihoone edelanurgast jääb kivi u 75 m edela poole, 5–6 m ida poole jääb väike kuusetukk; 27 m loodes paikneb lohukivi nr 2621.

Sisestatud: 26.09.2011.

Mälestise ajalugu


Kivi on avastanud kodu-uurija Oskar Raudmets 1965. aastal.

Sisestatud: 26.09.2011.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m mälestise väliskontuurist.

Sisestatud: 16.01.2012.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 26.09.2014.