Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kultusekivi, I a- tuh. e.Kr. - I a- tuh.
Mälestise registri number 2623
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 08.04.1997
Registreeritud 08.04.1997
Mälestise vana number 2456
Liigitus arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 21.09.11

Menetleja: Toomas Tamla

Märksõna(1)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Kultusekivi.

Mälestise tunnus


Tehislikud lohud kivil. Teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht kivi vahetus ümbruses.

Sisestatud: 19.11.2008.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on suure, rabakivi tüüpi raudkiviga, mille pealispind on tugevasti sammaldunud. Pealispinna kirdepooses osas paikneb rida kunstlikke lohke. 1973. aastal V. Lõugase koostatud passi järgi on neid 13, kuid osa tunduvad olevat ebakindlad. Mõõdud: pikkus E–W 5,5 m, laius N–S 3,8 m, kõrgus 1,5 m.

Sisestatud: 26.09.2011.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kivi paikneb Laagna teelt (Lasnamäe kanali lõpust) mööda Rahu teed u 200 m Peterburi maantee poole kohal, kus Rahu teelt pöörab paremale väike pinnasetee. Rahu teest jääb kivi 12 m kagu poole.

Sisestatud: 26.09.2011.

Mälestise ajalugu


Kivi on avastanud kodu-uurija Oskar Raudmets 1972. aastal.

Sisestatud: 19.11.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Mälestise kaitsevöönd on 50 m mälestise väliskontuurist.

Sisestatud: 16.01.2012.

Üldinfo


Kultusekivi (tänapäeval kasutatav termin: lohukivi) on kivirahn, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust (harvem ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm, sügavus 0,5–5 cm, lohu põhi on enamasti kausikujuliselt kumer. Kividesse ja kaljudesse lohkude süvistamist peetakse üheks varasemaks uskumusi või usulisi rituaale väljendavaks nähtuseks ning see on tuntud üle maailma. Skandinaavias hakati lohke kaljudesse tegema juba nooremal kiviajal, peamiselt siiski koos kaljujooniste tegemisega pronksiajal. Eestis teatakse lohukive praegu umbes 1750. Kõige rohkem on neid Põhja-Eestis, vähem Saaremaal ning vaid üksikuid Lõuna-Eestis. Nende dateerimine on problemaatiline: lohu enda vanust ei saa määrata ja lohukivide ümbruse uurimisel leitav ei pruugi olla seotud konkreetselt lohkude tegemisega, küll aga kasutamisega. Siiski on ka Eesti lohukive peetud pronksiaegseks kultuurinähtuseks, kuna need esinevad peamiselt pronksiaegsete kivikirstkalmete läheduses. Lohkude tegemist kivisse seostatakse viljakusekultusega, sest kivid paiknevad toonasele maaviljelusele sobilikes piirkondades.

Sisestatud: 26.09.2014.