Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Iseliikuv suurtükk SU-76, nr.175
Mälestise registri number 2661
Mälestise tüüp Vallasmälestis
Arvel 08.04.1997
Registreeritud 08.04.1997
Mälestise liik tehnikamälestis

Paikvaatlused(4)

Seisund: asukoht tuvastamata

Inspekteerimise kuupäev: 21.02.14

Menetleja: Harjumaa nõunik, Ly Renter

Mälestise tunnus


Militaarajaloolise väärtusega tehnikamälestis.

Sisestatud: 31.08.2006.

Mälestise ajalugu


Tal ei ole pöörlevat torni, tegutseb suurtükina, tulistuspunktina, mobiilne.

Sisestatud: 05.09.2006.

Meedia


Artiklist Lahinguväljade jumalad
Aprill 04 / Toivo Laan
Teise maailmasõja ajal levis rindemeeste seas kõnekäänd, et suurtükid on lahinguvälja jumalad. Soomuskatte taha peitunud liikursuurtükid on siis lausa jumalast kõrgemal?

Meie loo kangelase, liikursuurtükk SU-76 I (I – inostrannõi ehk välismaine) sünnilugu sai alguse Moskva ja hiljem Stalingradi all venelaste kätte langenud saksa tankidest PzKpfw III ja liikursuurtükkidest StuG III. Idee oli lihtne – panna saksa veermikule vene suurtükk, aga sellest ei saanud algul asja. 1942. a oli venelastel soomustehnikaga nii tõsine kriis, et oma tankid saadeti lahingusse sihikuteta (sihtmärki vaadati läbi toru) ja praaktornidega. Ülesanne oli peatada või aeglustada sakslaste liikumist iga hinna eest. Seetõttu võeti Moskva all saadud trofeed algul kasutusele praktiliselt muutmata kujul. Nõnda juhtus ka selliseid kurioosumeid, et venelased ründasid omi mehi, viisnurkadega ja vene värvides trofeedeks saadud StuG-ide kolonni! Seetõttu panid vene konstruktorid sellele nn Saksa-Vene ühistoote ideele algul pidurid peale, kuna saksa veermike kasutamisel oleks masina siluett jäänud ikkagi suuresti samaks ehk lahingumöllus raskesti eristatavaks. Teine põhjus oli veel ja väga loogiline: trofeede kasutamisele ei saa sõjatööstust rajada. Aga kui 1943. a alguseks selgusid SU-76 konstruktsioonivead ja tekkis oht, et suvel algavate lahingute ajal jääb venelaste jalavägi ilma vajalikust toetusmasinast, ei jäänud siiski muud üle kui trofeede veermikud kasutusele võtta.
Uuel masinal muudeti otsese eelkäija SG-122A-ga (somohodnõi gaubits 122 mm artsturm – viide saksa päritolule ja ründesuurtükile StuG-III) võrreldes soomustorni esiosa, küljeplaatide kaldenurka ning haubits M-30 asendati suurtükiga S-1. S-1 pole midagi muud kui 76,2 ehk 76 mm kardaanraamile monteeritud T-34 tankikahur F-34. Uudne lahendus võimaldas kahuri paigaldamist suvalisele liikursuurtükile ja suurendas meeskonnaruumi kasulikku mahtu. Kergelt püramiidja meeskonnaruumi neli külge olid omavahel ühendatud keevitusega, kuid korpuse külge kinnitatud poltidega, neid omakorda kaitsti 10 mm soomuslehega. Lähivõitluse jaoks vaenlase jalaväega oli liikursuurtüki meeskonna varustuses kaks tuhande padruniga püstolkuulipildujat PP_ ja 25 granaati F-1.
SU-76 I sai välimuse, mida nüüd võib pidada klassikaliseks vene liikursuurtükkidele. Põhjus oli lihtne: nii SU-76 I kui selle eelkäijate SG-122A ja SU-122 loomisel osalesid ühed ja samad konstruktorid.
Masinale jäeti peale 300 hj Maybachi originaalmootor (12 silindrit, 4taktiline V-mootor, vedelikjahutus). Sidevahendina kasutati sakslaste raadiojaama ja meeskonna omavahelist sidet peeti kodumaise vahendiga TPU-3F. Kuna antud sidevahendid ei kuulunud kõige töökindlamate hulka, võib oletada, et suuniste andmine juhile toimus samal meetodil nagu veteranid on rääkinud oma kogemustest T-34 peal. Vops parema õla pihta tähendas – keera paremale, vops vasakule õlale – keera vasakule. Ja kui lajatati keset selga, tuli sõita otse.
Mais 1943 saadeti esimesed SU-76 I-d lahinguüksustesse. Kokku valmistati neid 201, millest 20 olid komandöridele tehtud. Venekeelses kirjanduses esineb ka arv 1200, kuid see on ilmne liialdus – teistest allikatest, kus nad on loetletud väeosade ja valmistamiskuude kaupa, saame esimese numbri. Küllap oli Saksa sõjatööstusel muidki muresid kui venelastele tankiveermikke toota…
Miljoneid maksev vanaraud
Kui 1972. aastal toodi Slut_i jõe voogudest välja seal ligi kolmkümmend aastat puhanud “mingi tank”, ei teadnud jõe kaldal passiv linnarahvas aimatagi, et nende ees on ainueksemplarina säilinud liikursuurtükk Su-76 I.
Pärast restaureerimist toodi liikursuurtükk Ukraina väikelinna Sarni keskväljakule monumendiks. Linna elanike jaoks kestis vaikne idüll 21. sajandi alguseni, kui ootamatult saabunud delegatsioon Saksamaalt pakkus vanaraua eest 150 000 eurot (2,34 miljonit krooni). Kunagi Saksamaal ehitatud, seejärel Stalingradi all venelaste kätte langenud PzKpfw III ootas 60 aastat, et tekiks võimalus tagasipöördumiseks ajaloolisele kodumaale. 2005. a suvel oli SU-76 I veel Sarnis üleval ja ootas linnavalitsuse otsust. Kuna aasta lõpuks polnud masinat minema viidud, võib oletada, et äritehing jäi katki. Au ja uhkuse asi ikkagi…
Sõja lõpuni elanud SU-76 I-de saatus oli ühesugune: pärast teenistuse lõppu kanti nad arvelt maha ja viidi vanarauaks. Eriti kummaline on asjaolu, et Kubinkas, kus ostetakse kokku ja vahendatakse välisriikidesse N. Liidu soomustehnikat (seal asub maailma suurim soomustehnika kollektsioon, kus on näiteks ka nn Odessa tank ja töökorras Tiger, millega sõitmine maksab 500 dollarit), läks 1968. aastal vanarauaks viimane töökorras Su-76 I.
Ehk on mõne jõe rüpes või rabalaukas veel mõni Su-76 I ootamas oma paremaid aegu või seisab unustatuna mõne sõjakooli tagahoovis, kuid nende tootmisarvu arvestades on see siiski vähetõenäoline.
Kuid – never say never – juhuslikult jäi Moskvas Poklonnaja mäel objektiivi ette vaatajate eest varju viidud liikursuurtükk, mis 99protsendilise kindlusega tundus olevat Su-76 I. Paraku osutus see järelepärimisel muuseumi tellimusel tehtud kohalike relvameistrite näputööks…

Sisestatud: 30.01.2013.