Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Raudoja kõrtsihoone, 19. saj
Mälestise registri number 2676
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik ehitismälestis
Arvel 14.04.1997
Registreeritud 14.04.1997
X-koordinaat 583488.99
Y-koordinaat 6583503.11
Mälestise vana number 254
Ava kaardil

Paikvaatlused(9)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 02.09.21

Menetleja: Harjumaa nõunik, Ly Renter

Märksõna(7)

Ehitised, Ehitiste liigid, Ühiskondlik hoone, Ärihoone, Kõrtsihoone, Ehitusperioodid, 1841-1917.

Mälestise tunnus


Suurepärane näide ajaloolisest, 19. sajandi kõrtsihoone tüübist.

Sisestatud: 07.09.2018.

Kirjeldus


Hoone on ehitatud tõenäoliselt 19. saj. keskpaigas. Põhja-Eestile iseloomulik maanteekõrtsi hoonetüüp toetub talurahva rehielamu ehitusstiilile. See on pikaksvenitatud madal poolkelpkatusega ehitis : pikkusega 43,7 m, sellest 18,6 m puidust eluosa, mis ulatuslikult rekonstrueeritud. Hoone tiibadel ühise katuse all on paekivist tallid. Hoonet kattis pilbaskatus, ulualust toetas kuus toskaana laadis puitsammast. Algsed aknad olid 16 ruuduga, tallidel madalad 6 ruuduga. Puitosa kattis püstlaudadest vooder. Ruumilahendus oli tüüpiline : suure kõrtsitoa (54,2 m) ja kahe väikese saksakambriga, kõrtsitubade taga kõrtsmiku elu- ja tööruumid. Eriliseks võtteks oli vahekoda, mille kaudu võimalik pääseda sakste kambritest ja suurest kõrtsitoast talli ja seal asuvatesse käimlatesse. Vahekoja ja eeskoja põrandad laotud servitellistest, muud põrandad eluruumides laudadest, tallides tambitud savipõrand.

Sisestatud: 17.01.2003.

Ajalugu


Kirjalikud teated maakõrtside kohta pärinevad 15.-16.sajandist, mis paiknesid mõisate valduses. Linnades olid kõrtsid tunduvalt varem. Algul võisid kõrtse omada vaid ordumeistrid ja piiskopid, alates 1671.aastast võisid kõik mõisaomanikud oma mõisa maale kõrtse ehitada. Kõrtsid olid seotud esmajoones alkohoolsete jookide müügiga, kuid edasi arenedes pidid nad kindlustama ka öömaja rändavatele munkadele, kullereile, postiratsanikele, hiljem aga kõigile teelistele-aadlikele, kaupmeestele, mõisate vilja- ja viinavoorimeestele. Peavari tuli anda ka hobustele. Kõrtsi asukohast, sissetulekust, kõrvaltegevuste iseloomust ja muudest teguritest sõltus kõrtsihoone suurus, planeering ja eluruumide osatähtsus. Keskaja algupoolel nähtavasti maal kõrtse ei olnud. Reisijad ööbisid linnustes, mõisates või taludes. Suurte maanteede äärsetes mõisates oli palju öömajatahtjaid ja nende kostitamine läks kulukaks. Sõjaväeteenistujatele, kulleritele ja riigitegelastele tuli anda ka küüthobuseid. Et muuta kulud tuludeks, hakati kõrts rajama.
Varasemal ajal ehitati kõrtsid losside ja turukohtade juurde, suurematesse asulatesse ja teede sõlmpunktidesse. Mõisnikud ehitasid kõrtsid oma valdustes käidavamate teede äärde. Alguses müüdi kõrtsides ainult õlut, 18. sajandil ka viina.
Kõrtside ehitamine hoogustus 18. sajandil, kui mõisad hakkasid seal enda toodetud viina müüma. Seoses postijaamade loomisega nõuti maakõrtside muutmist reisijate ööbimispaikadeks, kus sai osta toitu ja hobusesööta. 1732. aastal oli Harjumaa 144 mõisas 158 kõrtsi. 18. sajandi lõpus oli Eesti kubermangus 1224 kõrtsi, 1823. aastal 1423 kõrtsi.
19. sajandi alguses asus enamik kõrtsidest maanteede ääres ja teede ristumiskohtades. Kõrts oli kindlasti kiriku juures või mõisa läheduses, külas oli kõrtse vähem, peamiselt juhul, kui küla asus mõne suurema maantee ääres.
Varasemad kõrtsihooned ehitati rehielamu järgi, neil olid madalad seinad ja seintest märksa kõrgem katus. Kõrtsihooned olid enamasti pikliku ristkülikukujulise põhiplaaniga, katusekatteks kasutati õlgi või roogu, hiljem laastu, harvem põletatud savist katusekivi. Esinev kattematerjal tingis kõrge katusekalde. Eesti kõrtsidel oli kahte tüüpi katuseid –täis- ja poolkelpkatused, harva viilkatused. Kõrtsihoone pikkuseks oli ühe talliga kõrtsitüübil 33 meetrit, kahe talliga 50 meetrit. Külakõrtsidel puudusid tavaliselt saksakambrid, enamasti ka tallid. Maanteekõrtsidel oli 4-5 klaasaknaga varustatud kõrtsituba, mõned saksakambrid. Kõrtsitoaga ühe katuse all oli ka rehealune, kus said varju hobused ja sõiduvahendid. 18. ja 19. sajandil muutus kõrtsihoonete vorm aeglaselt. 19. sajandi alguses hakati kõrtsihoonete arhitektuuris kasutama ka kaunistavaid vorme, näiteks sambaid. Kivist kõrtsidel olid olid kivist sambad, puidust eluosaga kõrtsidel kas kivist või puidust sambad.
Pärast 1820. aasta postiveokorralduste kehtestamist ehitati suured ja avarate ruumidega kõrtsid, mida kasutati ka postijaamana - maanteekõrtsid. Kõrtsi juurde kuulusid tallid hobuste jaoks ja ruumid ööbimiseks. Külakõrtsid ehitati väiksemad, need olid ühe talliga või hoopis ilma tallita.
Kõrtsis sõlmiti kaubatehinguid, palgati taluteenijaid, käidi lõbutsemas, nad olid kogunemiskohaks mitmesuguste arutelude puhul, ka rahutuste ja ülestõusude organiseerimine käis kõrtsis.
Raudteeliikluse arenedes kaotasid kõrtsid oma tähtsuse. Pärast riigi viinamonopoli kehtestamist 1900. aastal, kõrtsid suleti. Nendes hakkasid tööle viinapoed, kauplused, ehitati ümber seltsimajadeks või muudeks hooneteks.

Sisestatud: 12.02.2008.