Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Rebala muinsuskaitseala
Mälestise registri number 27015
Mälestise tüüp Muinsuskaitseala
Arvel 10.02.1998
Registreeritud 06.05.2002
Mälestise liik muinsuskaitseala

Paikvaatlused(92)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 16.11.18

Menetleja: Harjumaa nõunik, Ly Renter

Mälestise kirjeldus


Eestis on ehitatud keskkonna kaitseks riigi tasandil seatud 12 muinsuskaitseala. Muinsuskaitsealad on valdavalt keskaegsed või uusaegsed vanalinnad.
Esimesed Eesti muinsuskaitsealad olid 1947. aastal kaitse alla võetud Narva vanalinn ja Tallinna Toompea. Tegu oli sõna otseses mõttes hädakaitsega – sõjas kannatada saanud linnu ähvardas lammutamine. Muinsuskaitsjate katse läbi mälestiste nimekirja Narva varemeid päästa ebaõnnestus. Mõlemad kaitsealad kadusid mõne aastaga nimekirjast ja Narva varemetes vanalinn lammutati maha. Kaitseala kui mälestise liik jäi seadustesse siiski püsima.
Esimene suur läbiplaneeritud ala, mis kaitse alla võeti, oli 1966. aastal Tallinna vanalinn. Tallinn ei olnud mitte ainult esimene muinsuskaitseala NSV Liidus, vaid ka üks varasemaid maailmas. 1997. aastal arvati Tallinna vanalinn UNESCO maailmapärandinimekirja kui hästi säilinud Põhja-Euroopa kaubalinn. Tallinna väärtus seisneb ennekõike tema terviklikkuses - siin on selgelt tajutav nii tänavate- kui ka kruntide struktuur, kaitseehitised, aga ka linnaelu dominandid nagu Raekoda, turuplats, ametihooned, kirikud, kloostrid ja koolid.
1968. aastal võeti kaitse alla Koguva küla. 1973. aastal aga veel üheksa Eesti linna – Tartu, Pärnu, Viljandi, Rakvere, Kuressaare, Paide, Võru, Haapsalu ja Lihula. 1987. aastal Rebala muinsuskaitseala ja 1995. aastal Valga linn
Rebala muinsuskaitseala on ainuke maastikukaitseala, paikneb Eesti põhjarannikul, 20 km Tallinnast ida pool. Kaitseala on looduse- ja inimtegevuse koostöö tulemusena viimase 2500 aasta jooksul kujunenud unikaalne maastik. Muinsuskaitseala hõlmab Jõelähtme valla
Manniva, Rebala, Võerdla, Koila, Jõelähtme,Parasmäe, Loo, Vandjala, osaliselt Maardu ja osaliselt Saha küla. Kaitsealal on muistised kiviajast keskajani, peamiselt kivikirstkalmed ja lohukivid. Kalmete kuju ja matmisviis viitavad tihedatele sidemetele Skandinaaviamaade ja Saksamaaga alates hilispronksiajast.
Rebala on Euroopas kõige idapoolsem ala, kus leidub nii suurel hulgal kivikirstkalmeid ja lohukive. Arheoloogiamälestisena on piirkonnas kaitse all Jägala linnus (asub väljaspool kaitseala), kümmekond muinasasulakohta, hiiekoht ja ohverdamispaik, muinaspõllud jm. ehitusmälestistena Jõelähtme kirik, postijaam ja kivisild, Maardu ja Kostivere
mõisad, Saha kabel, loodusmälestistena Kostivere karstiala, Jägala juga ning Ülgase pank. Muinasaja lõpul kujunes alast Rebala muinaskihelkonna keskus, mis hiljem andis nime kogu maakonnale (Rävala) ja Tallinna linnale (Reval).
Esimesed kirjalikud andmed pärinevad 1241. aastast Taani Hindamisraamatust, kus oli loetletud 11 külanime praeguse kaitseala piires.
Esimesed arheoloogilised uurimised tehti A.Spreckelseni ja A.M. Tallgreni poolt 1920. aastate algul Jägala linnusel ning A. Friedenthali poolt Koila ja Rebala küla kalmetel. Kihelkonna topograafilise kirjelduse koostas R. Indreko 1924. aastal.
1939. aastal leiti hõbeaare Kostivere küla maadelt. Muististe süstemaatilist registreerimist alustas kodu-uurija O. Raudmets 1970. aastate algul. Kõigi muististe kaardistamise ja passistamise viis läbi arheoloog V. Lõugas, kelle teeneks sai ka kaitseala loomine ja edaspidine väljaarendamine. 1982-1986 teostas V.Lõugas väljakaevamisi Rebala küla kivikalmetel (uuringud viis lõpule V. Lang 1999.a.) ning muinaspõldudel ja 1997. aastal väikesemahulisi päästekaevamisi Jõelähtme asulakohal. 1982-1984 viidi läbi päästekaevamised Jõelähtme kivikirstkalmetel A.Krauti juhendamisel.
Muinsuskaitseala põhimäärus ja piirid kinnitati Vabariigi Valitsuse määrusega

1979 loodi maakondlik Rebala põllumajandusajalooline kaitseala (13,38 km2), et tõkestada Maardu fosforiidikaevanduse laiendamist selles suunas. 1987 moodustati Rebala kultuuriloo kaitseala (24,95 km2), sai riikliku staatuse. 1992 asutati Rebala Fond ja 1994 avati Jõelähtmes kaitseala muuseum.
1998 kinnitas valitsus Rebala muinsuskaitseala põhimääruse ja uued piirid. 1998. aastal, millega laiendati oluliselt ala piire, liites Saha kabeli ja küla, Jägala linnuse, Ülgase panga, Kostivere mõisa, Parasmäe ja Kallavere külade territooriumi.
Praegused piirid kehtestati Rebala muinsuskaitseala põhimäärusega 2016 (RT I, 16.02.2016, 7).
Muinsuskaitseala ülesanne on ajalooliselt kujunenud iidse põllumajandusmaastiku, asustuse, kultuurimälestiste ja kaitstavate loodusobjektide kompleksne säilitamine, kaitse, tutvustamine ning uurimisvõimaluste loomine.

Sisestatud: 31.07.2020.

Mälestise asukoha kirjeldus


Muinsuskaitseala hõlmab järgmised Jõelähtme valla külad: Kallavere, Ülgase, Kostiranna, Manniva, Rebala, Võerdla, Koila, osaliselt Koogi, Jõelähtme, Parasmäe, Kostivere, Loo, Vandjala, osaliselt Maardu ja osaliselt Saha küla. Muinsuskaitseala piir kulgeb põhjas mööda Soome lahe lõunarannikut Uusküla ja Kallavere küla vahelisest piirist kuni Jägala jõe suudmeni. Idas kulgeb piir mööda Jägala jõe paremkallast kuni jõesaareni, sealt edasi kagu suunas Linnamäe veehoidla põhjanurgani, haarates kaasa paremkalda jõekäärus asuva linnuse. Edasi kulgeb piir mööda Jägala jõe paremkallast kuni jalakäijate (end. raudtee-) sillani ülalpool juga, sealt Joa--Koogi teed pidi Narva maanteeni, kust pöördub piki maanteed lääne poole kuni Jõelähtme küla idapiirini. Sealt kulgeb piir lõunasse mööda Jõelähtme ja Parasmäe külade vahelist idapiiri, edasi piki Parasmäe raba põhjapiiril olevaid kraave Jõelähtme jõeni. Lõunas jätkub piir mööda Jõelähtme jõge Kostivere aleviku lõunaserval Kasemetsa aiandini, sealt Kostivere--Lagedi teed pidi lääne poole kuni Saha küla piirini. Saha küla piirilt Raja kaupluse juurest pöördub piir teelt otse kirde-edela suunas Saha ja Kopli külade vahelise piirini. Kaitseala läänepiir kulgeb piki Saha-Loo peakraavi loodesse ja Saha-Loo harukraavi kirdesse kuni Maardu järve lõunatipuni. Edasi kulgeb piir mööda Jõelähtme valla ja Maardu linna vahelist piiri kuni Kallavere ja Uusküla külade vahelise piirini Maardu linna põhjatipus, jätkudes sealt piki puhastusseadmete kollektori trassi põhja suunas Soome laheni.

Sisestatud: 06.05.2002.

Meedia


-Rebala rahval on muinsuste kaitsest kõrini
http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=11578

Sisestatud: 11.02.2008.

Üldinfo


Ülevaade Linnamäe hüdroelektrijaama kohta:
Jägala joa juures asuvast vesiveskist pärinevad kirjalikud teated 13.sajandi algusest. Aastast 1688 pärinevatel kaartidel on joa juurde märgitud vesiveski. Linnamäe hüdroelektrijaam (algul Jägala jõe elektrijaam) rajati Jägala jõe alamjooksule umbes 1,5 kilomeetri kaugusele jõe suudmest aastatel 1922–1924. Helsingi ülikooli professor Axel Verner Juselius koostas jaama projekti juba 1917.aastal, kuid esimese maailmasõja tõttu lükkus ehitamine edasi (lisa1).
Rahvusarhiivis on Juseliuse koostatud jaama projekt ja kirjavahetus riigiasutustega ehituse rajamise küsimuses. Seletuskirjas tööstuse osakonnale kirjeldatakse kavandatavaid ehitustöid: „Tamm ehitatakse betoonist, vesi jookseb selle ülemisest äärest sisse ja langeb sealt kolme turbiini peale, mis kolm generaatorit käima panevad. Viimased sünnitavad elektrijõudu, missugune Jägala puumassi vabrikusse juhitakse. Vabrik valmistab puumassi, mis raudteel Jägalast üle Raasiku Tallinna paberivabrikusse veetakse ja seal paberiks ümber töötatakse. Ehitamise kavad töötas välja professor Juselius, kes viimaste 30 aasta jooksul kõiki Soome veejõu sisseseadmete ehitamisi on juhtinud ja sarnaste jõujaamade konstruktor“ (ERA 969.4.763).
Elektrienergia tootmine algas 17. aprillil 1924. Jaama 11,8 m kõrgune pais sulges jõe 57 m laiuselt. Hüdroelektrijaamas oli kolm Francis-turbiini, igaühe võimus 480 hj (Juske, lk 54). Linnamäe jõujaamas töötas kolm elektrotehnikut, kes elasid Jägala vabrikuhoones ja töötasid vaheldumisi kaheksatunnilise tööajaga.
Turbiinid elektri näol andsid jõudu 1915 ehitatud Jägala vabrikusse. Vabrikus töötas 1922.aastal 130 töölist, kelle elumajad olid sealsamas vabriku juures.
Rajatis tunnistati Eesti kauneimaks tööstusehitiseks.
Teise maailmasõja ajal 1941. aastal õhkisid taganevad Nõukogude väed hüdroelektrijaama hoone, kuid Jägala jõel asuva paisu täielik õhkimine ebaõnnestus.
Eesti Energia taastas 2002. aastal Linnamäe hüdroelektrijaama hüdrorajatised ja rajas turbiinihoone, tammi kohale ehitati üle jõe ulatuv rippsild ja avati juurdepääs paisule kõigist selle külgedest. Projekteeris Raine Karp. Eesti Energia taastatud elektrijaam avati 10. detsembril 2002. Käesolevaks ajaks on Linnamäe hüdroelektrijaama projektvõimsuseks 1,15 MW, elektritoodanguks on ca 5000-7000 MWh aastas, millest piisab 3000 Eesti perele.

Sisestatud: 03.03.2015.