Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Jõelähtme kirik, 14.-20. saj
Mälestise registri number 2716
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.04.1997
Registreeritud 14.04.1997
Mälestise vana number 256
Liigitus ehitismälestis

Inspekteerimised(29)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 09.11.18

Menetleja: Harjumaa nõunik, Ly Renter

Märksõna(11)

Ehitised, Kompleksid, Sakraalkompleks, Kirik, Ehitiste liigid, Sakraalhoone, Kirik, Ehitusperioodid, Enne 1520, 1841-1917, 1521-1710.

Mälestise tunnus


Eesti vanema kirikuarhitektuuri traditsioone järgiv sakraalhoone.

Sisestatud: 20.11.2003.

Mälestise kirjeldus


Jõelähtme Maarja kirik. Nii hilis- kui neogooti stiilielementidega 3-lööviline (1878.a. rekonstrukts.) kolme traveega paest kodakirik. Ruudukujulise põhiplaaniga algkavatisele (14.s.) ehitati juurde koor (15.s.) Pärast Liivi sõda ehitatud väike viilutorn asendati 1912.a. uue neogooti torniga. Samast ajast pärinevad ka N-seina aknad ja portaal S-seinas. Sisekujunduse valtseb samuti neogootika - konsoolid, piilarid, talumid, võlvid.

Sisestatud: 21.11.2003.

Mälestise ajalugu


Esimene kivikirik ehitati 14.s. alguskolmandikul.
Tõen. 14.s. II p. võlviti algkirik 3-lööviliseks ning kolme traveega ruumiks.
15.s. alguses ehit. avar kooriruum.
Liivi sõjas kannatas kirik sõjalise objektina rängalt: W-viil kaotas algse kujunduse, kadusid ka O-viilu oletatatavad kaitseehitised. taastamisel ehitati uus 4-nurkne torn.
Põhjalikult muutis kiriku ilme 1878 a. remont. Aknad pikendati gootipäraseks, N-sein sai aknad, 4-tahulised piilarid muudeti 8-tahuliseks, võidukaart avardati, käärkamber ja luukamber lammutati, põrand kaeti laudadega ja pingistik uuendati. Puulengide ümberpaigutamisel rikuti keskaegne raidportaal.
Tulekahjule 1910 järgnes uue, tänini püsinud massiivtorni ehitamine (1911-12 arh F.Modi), sisekujunduses pääses lõplikult valitsema neogootika. (EA)

Sisestatud: 20.11.2003.

Meedia


- Kogudus soovib rajada kiriku juurde keskust (Eesti Kirik 26.09.2012)
http://www.eestikirik.ee/?p=15560

- Läbi loomise ning elu alguse / Uued aknad Jõelähtme kirikus
http://www.eestikirik.ee/content/view/528/49/

- Aknas kasvab elupuu
http://www.eestikirik.ee/content/view/4055/92

Sisestatud: 07.12.2007.

Üldinfo


Rebala muinaskihelkond jagunes kahte ossa, mida eraldas Kaberla ja Valkla vahelt kulgev metsade vöönd.
Läänepoolne ala oli sobivaim viljakasvatuseks, idas oli asustust vähem ja see koon-
dus Kuusalu-Valkla ümbrusse. Rebalas on kirikute asukoha valikul jälgitud nii
selle tsentraalsust kui ka asustusmustrit. Kuusalu puhul võiks väita, et pühakoda
pandi paika juba esimese Revala-Harju ristimise ajal aastatel 1219–1220, sest risti-
jate teekond ümberkaudsetesse küladesse sai alguse just sealt. Johansen oletas, et
kirikuõpetaja viis ise ristimist läbi. Jõelähtme seevastu näis aga olevat vaid üks
paljudest küladest, mida ristijad oma teekonnal läbisid. Kuid just see koht jäi
piiskopile silma, sest 1241. aastal nõudis Torkill Jõelähtme küla tagasi kui kunagist
kirikule kuulunud maad. Ka Jõelähtme kiriku nimipühak Maarja osutab seostele
toomkirikuga. Asukoht oli hästi valitud – head põllumaad ja lähedus Tallinnale.
Mõõgavendade Ordu võimuletulekuga kaotas piiskop oma valdused ja sugugi pare-
mini ei läinud tal taanlaste tagasitulekul. Jõelähtme ja Kuusalu kirikuküla sai
endale Jüütimaalt pärit Taani kuninga asehaldur aastatel 1241–1259 Saxo Agunsun
(taani keeles Saxe Aagesen).29 Saxo oli üks suurimaid maaomanikke Taani vasal-
lide seas, kellele kuulus 263 adramaad Revalas ja Virumaal. Saxo pojad aga hak-
kasid maid realiseerima. Enamik Kuusalu ümbruskonna küladest, sh ka kiriku-
küla, läks 1290. aastal Roma kloostrile . Mis sai aga Jõelähtmest?
13.–14. sajandi omanikest ei ole kirjalikes allikates midagi teada, kuid 1462. aastal
oli kirikuküla Jüütimaalt pärit vasalli Andreas Nilsen Banneri valduses. See rüütel



See rüütel oli abielu kaudu seotud Saxo suguvõsaga ja võttis üle nende allesjäänud maa-
valdused Eestis.31 Järelikult oli Jõelähtme kirikumaa selle perekonna omanduses
15. sajandi keskpaigani. Saxo poeg Ago Saxison (Aage Saxesen) oli samuti Taani
kuninga asehaldur Tallinnas (1304–1314). Jõelähtme naaberkülast Koilast leiti
aga pärast Esimest maailmasõda pitsat, mis kuulus Agho Saxisun (Aage Saxesen)
nooremale, kes suri 1348. aastal. Võrreldes asehaldurist vanaisa pronksist pitsa-
tiga, mis leiti Aalborgi frantsisklaste kloostrist, on lapselapse tinasulamist pitsat
õige tagasihoidlikust klassist. Siin kajastub hästi omanike sotsiaalne staatus. Koila
leid näitab Saxo suguvõsa tihedat seotust Jõelähtme ja selle ümbruskonnaga.
Villem Raam on Jõelähtme kivikiriku ehituse dateerinud 14. sajandi algusega.
Tegemist on Eesti oludes väga ebatavalise hoonega. Imelik on juba põhiplaan.
Ruudukujulise ehitise lõunasein on ehitatud sellise nurga all, et ruum kitseneb
ida suunas. Raami arvates tulenes hälve plaani mahamärkimisel tekkinud eksi-
musest, kuid enamasti oli segavaks teguriks varasem puukirik, mis tegutses uue
kiriku valmimiseni. Kirikul puudusid iseseisev kooriruum ja läänetorn. Akendeta
põhjaseinas kulges müüritrepp, mis viis laepealsele. Praegu ei ole see enam läbitav,
sest 1878. aastal tehtud valgusavad sulgesid trepikäigu. Teine müüritrepp algab
lääneseina lõunapoolsest nurgast ja lõpeb enne pikihoone keskteljeni jõudmist.
Sealt avanes ukseava kirikuruumi. Tegemist sai olla ainult kunagise valitseja-
rõduga, mis likvideeriti kiriku võlvimisel. Samas tekib muidugi küsimus, miks ei
paiknenud uks täpselt keskteljel, vaid sellest mõneti lõuna pool. Raami arvates oli
põhjuseks algkiriku ruumivorm – puitlagi toetus kesksele tugisambale ja varjas
seega rõdul istuja vaatevälja. 2002. aasta välitööd aga kummutasid selle arva-
muse. Lage pidid toetama kahes reas puidust sambad. Nimelt jooksevad ida-
lääne suunas kaks lintvundamenti, mis on praeguste piilarite telgjoonest veidi nihu-
tatud. Kiriku võlvimisel on vanu vundamente ära kasutatud. Miks oli aga vaja puit-
lae jaoks ligikaudu meetri laiusi ja sama sügavaid alusmüüre? Paese pinnase tõttu
ei saanud olla vajumisprobleeme ja valitsejarõdu asukoht välistab algse võlvimis-
kavatsuse (võlvikand on täpselt ukseavas). Mõistetav oleks see ainult sel juhul,
kui laepealne oleks pidanud kandma suuri raskusi või seal oleks olnud mingi kapi-
taalsem ehitis.
Praeguste võlvide kohale jääv ruum ongi Jõelähtme kiriku üks suuremaid
mõistatusi. Alustaks lääneviilust. Selle keskosas paiknes segmentkaarne ava, mis
võis endast kujutada vintspalgiga kaubaluuki kümnisevilja transpordiks. Viilu
põhjaküljel on sadultorni meenutava ehitise jäljed. Kirikupoolne külg oli avatud,
kuid välisküljes oli uks või luugitaoline ava. Raami arvates täitis torni alumine
osa välikantsli funktsiooni, üleval aga võisid olla kellad.38 Siin tekib muidugi kohe
küsimus, miks on torn keskteljest kõrvale nihutatud. Nii nagu seda oli ka valitseja-
rõdule viiv uks. Ilmselt on põhjused nii ehitustehnilised kui ka kaitseotstarbelised.
Viilu põhjaküljel asuva torni luukavast oli võimalik kaitsta lääneportaali. Väli-
kantsli jaoks poleks selline asetus olnud põhjendatud. Kuna torn toetus ainult lääne-
seinale, siis võimaliku varisemisohu vältimiseks ei tohtinud lõunaküljest algav
müüritrepp keskteljeni välja tulla. Valitsejarõdu oli aga kindlasti palju laiem kui
ukseava, mis võimaldas kõrgemal võimukandjal ikkagi istuda otse peaaltari vas-
tas. Kahjuks on selles kohas 1878. aastal rajatud lääneaken, mistõttu rõdu jälgede
leidmiseks pole suurt lootust.
Idaviil on veelgi komplitseeritum. Viilu põhjapoolsel siseküljel on välisseinast
umbes pooleteise meetri kaugusel vertikaalselt eendunud seinamüüri jälg. Müüri
paksus oli ca 150 cm ja kõrgus üle 250 cm. Lõunapoolne külg on uuesti laotud,
kuid samas kauguses on näha vertikaalvuuk. Raami arvates võis olla tegemist
kahe nurgatorniga.39 Huvitava paralleeli tõmbab ta Tallinna Mihkli nunnakloost-
rile kuulunud kindlustatud tornelamuga Kuimetsas, pidades Jõelähtmet eeskuju-
andvaks.40 19. sajandi akvarellil on näha kuubikujulist väikelinnust, mille nurki
troonivad kaaristule toetuvad madalad tornid. Jõelähtme kiriku välisilmes pidid
tornide kõrval tooni andma laiad (kuni 4,7 meetrit) lamedad segmentkaarsed nišid,
mis on säilinud idaküljel ja nähtavad kooriruumi võlvipealsel. Samasugused nišid
võisid paikneda ka külgseintes, millele osutab konarlik seinapind põhjapoolse
müüri ülaosas. Raami arvates võisid nišid olla seotud tornidega, luues neile paksen-
datud seinamüüri. Võimalik, et torne ühendas kaitsekäik.
Ehituslikku osa kokku võttes võib konstateerida, et Jõelähtme kiriku ruumi-
vorm oleks sobiv aristokraatliku suuromaniku kindluselaadseks kabeliks, mitte
aga kogudusekirikuks. Seda kinnitab valitsejarõdu olemasolu. Mõelda tuleb ka
ehitajate peale. Tornide lahendused on väga moodsad, mis viitab otsekontaktidele
Tallinnaga. Jõelähtme ehitusisand pidi kasutama linnamüüri või Toompea Väi-
kese linnuse ehitusel osalenud meistreid ja seda võis asehaldur endale lubada. Ei
ole üldse võimatu, et Jõelähtme kiriku arhitektuuris oli mingeid ühisjooni Väikese
linnuse ehitistega. Me ei tea ju isegi seda, kuidas nägi välja asehalduri kindlusta-
tud elamu Toompeal.43 Asehalduritena pidid nii Saxo Agunsun kui ka Ago Saxison
resideerima Toompeal, kuid Koilast leitud pitsat ei välista võimalust, et ümbrus-
konnas võis olla perekonnale kuuluv mõis. Ilmselt on Jõelähtme kivikirikule
eelnenud mitu puuehitist: üks piiskopi- ja teine Saxo-aegne. Kiviehitise püstita-
mine nõuab kompetentseid ehitusmeistreid, keda 13. sajandi keskpaiku võis isegi
Tallinnas nappida, rääkimata maapiirkondadest. Siin poleks aidanud ka asehal-
duri staatus. Kuid ühes võib küll kindel olla: Taani riigi kõrgeim ilmalik võimu-
kandja Eestis poleks kindlasti rahuldunud misjoniaegse pühakojaga oma maal.
Nii nagu kivikirikus pidi ka seal olema mingi eraldatus tema ja rahva vahel.
Aristokraatlik erakirik ei tähenda täielikku isolatsiooni kihelkonna inimestest.
Selleks oligi vajalik valitsejarõdu. Taanis paiknes see enamasti võimsas lääne-
tornis. Kuigi me ei tea midagi varasema kiriku suurusest ja väljanägemisest, on
olemsoleva kiriku pindala piisavalt suur, et teenindada suuremat hulka inimesi.
Küllap oli uue asehalduri jaoks Saxo kirik lootusetult vananenud ja ta lasi Tallinna
meistritel uue püstitada. Ka kiriku vanim hauaplaat, mis kandis aastaarvu 1305, jääb
Ago Saxisoni valitsusaega.
Mis sai aga Jõelähtmest edasi? Koos Taani võimu kadumisega kadus ka Saxo
perekonna võim Eestis. 1387. aastal müüsid nad piiskopile Joa küla, ainsa maa-
valduse kihelkonnas peale Jõelähtme kirikuküla.45 Samal aastal omandas piiskop
veel teisedki Jõelähtmega külgnevad külad – Rebala ja Koila. Varasemate maa-
valdustega kokku oli piiskopil kihelkonnas 74 adramaad. Siit jäävad välja Harju-
Jaani kihelkonna külad, sest iseseisva kihelkonna tekkimine jääb arvatavasti just
sellesse perioodi ja on otseselt seotud piiskopi kasvava autoriteediga (vt allpool).
See võim oli siiski üürike: 1397. aastal loovutati ordule 23 ja 1424. aastal Pirita
kloostrile 25 adramaad.46 Piiskopimõis Jägalas ilmub allikatesse alles 1480. aas-
tatel.
Raami arvates võlviti Jõelähtme kirik 14. sajandi IV veerandil, samal ajal suleti
valitsejarõdu. Tõenäoliselt jäävad sellesse perioodi ka käärkambri ja lõunaees-
koja rajamine. Seega kaotas kirik oma linnuseliku välisilme ja erakiriku staatuse.
Tähelepanuväärselt langeb see kokku piiskopi võimu laienemisega. Erakirikust
sai kihelkonnakirik, mille esmaseks funktsiooniks oli kogu piirkonna inimeste tee-
nindamine.
Allikas KESKAEGSED MAAVALDUSED – UUS ALLIKAS ARHITEKTUURIUURIJALE
Kersti MARKUS Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut, Rüütli 6, 10130 Tallinn, Eesti

Sisestatud: 22.03.2012.