Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Maardu mõisa park, 18.-20.saj.
Mälestise registri number 2740
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.04.1997
Registreeritud 14.04.1997
Mälestise vana number 14-k
Liigitus ehitismälestis

Inspekteerimised(7)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 30.01.17

Inspektor: Harjumaa nõunik, Ly Renter

Märksõna(11)

Ehitised, Kompleksid, Mõisakompleks, Maastikuobjekt, Park, Ehitiste liigid, Maastikuobjekt, Park, Ehitusperioodid, 1711-1840, 1841-1917.

Mälestise tunnus


Piirkonna erinevatel etappidel rajatud mõisapargi tüüpiline näide

Sisestatud: 13.10.2005.

Mälestise kirjeldus


Maardu mõisa pargi suurus on 8 hektarit. Mõisa peahoone ees on ringtee suure muruplatsiga, peatrepi ees kasvavad elupuud, esiväljaku juurde suundub Peterburi maantee poolt tammeallee. Peahoone taguse ala kujundus pärineb 18. sajandist. Aed jaguneb kahte ossa. Ülemine, kus kasvavad pärnad, vahtrad ja saared ning terrassiga piirnev alumine osa, õuna- kirsi- ja pirnipuudega. Algselt olid seal ka mesitarud. Mõisasüdamest vassakul suunal asus väike jahiaed. Ülemine aed oli veel 20. sajandi algul liigendatud looklevate teede ja lillepeenardega. Alumises aias on säilinud kaks tiiki, kus kasvatati kokri, karpkalu ja hauge. Ülemist aeda piiras plank, alumist roigasaed, nende vaheline astang oli kindlustatud kivimüüriga. Säilinud on ligi 1 kilomeetri pikkune 1 meetri kõrgune paekivist müür. Peahoone taga asuvas vabakujunduslikus pargiosas asub Brevernite perekonna matmispaik. Pargis asub mälestusmärk kindral Hermann Jensen von Bohnile (1672-1743), kes oli eestikeelse piibli esmatrüki (1739) kirjastamise rahastaja ja talurahva hariduse edendaja.
Pargi puittaimestiku hulgas esineb 32 liiki, võõrliike 24. Haruldased on pargis kasvavad kaks valget mändi ja kaks alpi seedermändi.
Pargis on ülekaalus tammed, vahtrad, pärnad, saared. Vähesel määral kasvab siin ka hõbehaabasid, papleid, kuuski, ebatsuugasid.

Sisestatud: 03.10.2007.

Mälestise kirjeldus


Maardu mõis (algse nimega Hof of Maarthe) on varem paiknenud Muugal. 1219. aastast Maarteküla nime all tuntud asukohal on teda mainitud 1389. 1397 allikais mainitakse esmakordselt Maardu (Mart, Marte) mõisat. Mõningail andmeil on esmamainimise aastaks 1389. Nagu teisedki Eestimaa mõisad, on Maardu mõis käinud sajandite jooksul käest kätte.
16. sajandil kuulus mõis von Taubedele. 1663 omandas mõisa Fabian von Fersen. Umbes 1710 konfiskeeris mõisakompleksi keisrinna Katariina majanduskontor. Keisrinna Katariina ajal liideti Maardu mõis Koitjärve ja Kostivere mõisaga. Maardu muutus tollase kõrgseltskonna soositumaks väljasõidukohaks.
1729 ostis mõisa kindralleitnant Hermann Jensen Bohn, kes veetis siin kõik oma suved alates 1731. aastast, mil ta pensionile jäi. Bohn rahastas eestikeelse piibli väljaandmist (1739) ja asutas talle kuulunud Maardu, Jägala ja Raasiku mõisa maadel 16 külakooli.
1747. aastal läks mõis von Brevernite aadlisuguvõsa valdusse. 1919 võõrandati mõis Otto von Brevernilt. 1919-1956 tegutses mõisa peahoones Maardu algkool.
Nõukogude ajal, alates 1956 oli härrastemajas Kalinini kolhoosi keskus, seejärel Kostivere sovhoosi osakonnakeskus. 1980-ndail läks mõis Näidislinnuvabriku valdusse. 1992 omandas mõisa Eesti Pank. Mõisast on säilinud mitmeid kõrvalhooneid ja park.
Algse barokse mõisahoone ehitas Fabian von Fersen 1660. aastatel Jacob Staël von Holsteini projekti järgi. 1726. aastal on kirjeldatud mõisahoonet väikese kahekorruselise kõrge sokli ja kõrge kelpkatusega majana, mille keskteljel asetsesid esik ja saal, sellest kahel pool kambrid, teisel korrusel aga magamistoad. Tähtsamad kõrvalhooned: kaks teenijatemaja, ait ja tall moodustasid härrastemaja ees midagi auhoovi taolist. 1730. aastail hoone rekonstrueeriti. 18. sajandist pärit kõrvalhooneist on väärtuslikud ait ja kolmeavalise kaaristuga tall.
Hiljem, peamiselt 19. sajandil, on peahoonet ulatuslikult laiendatud madalamate tiibhoonetega (s.h. talveaed). Peahoone võlvitud keldrikorrusel on alles mantelkorstnaalune leease, esimesel korrusel kolm historistlikku kahhelahju ja kuues ruumis meisterlikud ornamentaalsed laemaalingud 19. sajandi lõpust. Säilinud kõrvalhoonetest on olulised veel karjalaudad nelinurkse siseõuega (18.–19. sajandist).
1921. aastal kolis siia Sahalt vallakool, loodi Maardu algkool (1926. aastast Maardu 6-klassiline kool), mis tegutses 1944. aastani.
Pärast 1945. aastat oli mõisas 1941. aastal loodud Kostivere sovhoosi osakonnakeskus. 1976–1978 rekonstrueeriti see Kostivere sovhoosi esinduskeskuseks, mis 1982. aastast läks Tallinna linnuvabrik-sovhoosile. Alates 1992. aastast on mõis Eesti Panga omanduses.
Regulaarne park on rajatud 18. sajandi lõpul. Vabakujunduslik planeering pärineb 20. sajandi algusest.
Mõisa uhkuseks on omal ajal olnud iluaed, mis koosnes kahest osast. Ülemises aias kasvasid sirgete alleedena pärnad, vahtrad ja saared. Alumine aed oli mõeldud eelkõige puuviljade kasvatamiseks: siin on nimetatud 36 õuna-, 16 kirsi- ja 4 pirnipuud. Oli ka mesila ning aia tagaosas kaks tiiki, mis on praegugi alles: ühes kasvatas mõisarentnik kokri ja teises hauge.
Tollane mõisaasula oli ümbritsetud viit värvi kirjuks pintseldatud lattidest aiaga. Mõisa iluaiale pööras tähelepanu ka Hermann Jensen Bohn, kes kutsus selleks Saksamaalt tööle õppinud aedniku Bernard Focki. On isegi säilinud mõned Lübecki Severini kaubamajast tellitud seemnete arvekviitungid.
Maardu mõisahaljastu hõlmab praegu 6,2 hektarit peahoone ees ja taga. Peahoone ja talli esine vabaplaneeringuga ala on keskelt üsna lage ja külgedelt ääristatud puuderühmadega. Mõisa ajast on idaservas kaks euroopa lehist ja peaaegu keskel kasvavad kolm põlist tamme. Idas, üle tee, ulatus haljastu tootmishooneteni ning oli seal lihtsakoelisem ja tõenäoliselt puuderikkaim. Talli taga läänes paikneb lageda ala keskel hiljuti süvendatud tiik, mille keskel on põlistammedega väike saar.
Kõrge kiviaiaga ümbritsetud park paikneb peahoone taga. Läänes piirneb park sanglepikuga, sealtkaudu võis kunagi viia tee pargi läänepoolse värava juurde.
Park on kahetasandiline ja segastiilis, idaosa on kõrgem. Pargi praegune kooslus on arvatavasti pärit 19. sajandi keskelt, kuid pole siiski välistatud, et mõne puu vanus võib küündida 200 aastani. Seega rajati siin “park pargi peale”. Ühelt mõne aasta eest saetud kännult on loetud 150–160 aastarõngast.
Pargi kujunduses on olnud olulised puiesteed, mis kulgevad piki ida- ja lõunapoolset piirdemüüri. Need on siin praegu vanimad säilinud pargielemendid. Palju noorem on U-kujuline (harud peahoone poole) pügatav pärnapuiestee pargi kõrgemas osas peahoone taga. Peale nende ilmestavad parki mitmesugused puuderühmad, kohati kasvavad puud ka reas. Madalamal kohal olnud puuviljaaias kasvab praegugi kaheksa õunapuud. Ala lõunaservas on puude all von Bremenite mõisakalmistu, mida reedavad vaid mõned hauatähiste alused.
Peahoone esine ja park on olnud hästi hooldatud mõisaajal ja hiljemgi, kui mõisahoone oli ligi 25 aastat kooli käes. 1920.–30. aastail on siia istutatud ka puid ning muudetud pargi kujundust. Pärast 1945. aastat on hooldus mõnda aega olnud üsna nõrk, hiljem juba märgatavam.
Uusi puid ja põõsaid ongi istutatud peamiselt aastail 1920–1940, rohkem 1930. aastate teisel poolel kodukaunistamise hoogtööna. Võimalik, et parki on puudega rikastatud ka 1960. aastatel. Peahoone esist ja parki täiendati pärast 1978. aastat, mil istutati torkavaid kuuski, harilikke ebatsuugasid, värdnulgusid, sireleid jt. Osa toona istutatust on nüüdseks hävinud. Erivanuseline on kuuskede rida peahoone taga. 1990. aastail on istutatud suurelehiseid pärnasid peahoone taha lõunapoolse piirdemüüri äärde, üksikuid puid alles hiljuti.
Hooldajate käe läbi on pargist kadunud harilik pihlenelas ja harilik lumimari, punane leeder aga taandunud pargist väljapoole. Puude kadu on enamasti seotud väljalangemisega kõrge ea ja suuremate tormide tõttu. Näiteks 1967. aasta torm oli kohalike andmeil murdnud pargis umbes 40 puud.
Puittaimestiku koosseisult on park ja peahoone esine ala üsna liigivaesed: 2004. aastal oli koos põõsastega 36 nimetust 27 perekonnast, neist kolmandik kasvavad meil looduslikult. Okaspuid oli 15 nimetusest. Haruldased on pargis kaks põõsast hariliku jugapuu kultivari 'Dovastonii', millest üks kloon on laiuv ja teine rohkem kõrgusesse pürgiv. Samuti peitõieline kuslapuu, keda näeb meie parkides võrdlemisi harva.
Kokku registreeriti inventuuril 500 puud, millest võõrpuid (koos aed-õunapuudega) oli kõigest 50. Okaspuid oli 43, neist väärtuslikumad arvatavasti kaks üle saja-aastast valget mändi (kahjuks on need hukkumas), kaks alpi seedermändi ning viis lehist, neist neli euroopa ja üks siberi lehis. On teada, et valgeid mände kasvas siin varem rohkem. Tähelepanuväärne on park 16 suure hariliku kuuse poolest, millest seitse on tuntud meie looduses vormi viminalis all: sel vormil – vitskuusel – teise järgu oksad ei harune, vaid ripuvad. Suuremate kuuskede kõrgus küünib 27 meetrini, suurim tüve ümbermõõt 262 sentimeetrit.
Levinuim liik on Maardu mõisapargis harilik vaher (148 puud), järgnevad harilik tamm (88) ja harilik saar (80). Niisiis on Maardule, nagu Eesti parkidele üldse, iseloomulik vahtra-tamme-saare kooslus. Nendega kaasnevad harilik pärn ja harilik jalakas, vastavalt 61 ja 41 puud. Vahtrate ja saarte rohkus on tingitud osaliselt sellest, et kohati on nad end ise paljundanud. Pärnal ja tammel seevastu on vähe järelkasvu, nagu ka hübriidsel võõrpuul hallil haaval.
On alust arvata, et esialgu valitses pargis siiski tamme-pärna puistu, millega kaasnesid jalakad, saared ja vahtrad. Tammesid on istutatud siin ka puiesteedele koos hariliku pärnaga, millest mõned puud on praeguseni alles.
Tõenäoliselt vanimad on need puud, mille ümbermõõt küünib kolme meetrini või üle selle (14 puud). Jämedaim pargipuu on harilik saar (ü = 402 cm), kuid see on kahjuks hääbumas. Teiste liikide suurimad on (tüve rinnasümbermõõt): harilik tamm 340 cm, hall haab 334 cm, harilik pärn 330 cm ja harilik vaher 328 cm. Küllaltki silmapaistev on ka pargipuude kõrgus, mõni küünib kuni 27 meetrini. Kultuurilooliselt on olulised kolm vana põlistamme, mis kasvavad peahoone ees, arvatavasti on von Bremenid istutatud need mingi sündmuse auks.
Arvestades pargipuude eri vanust, ei ole nende seisund hea. Peaaegu kõigil puudel on täheldatav kasvu- ja eluoludest kujunenud stress: üksikud võraoksad, mõnel juhul kuni pool võra on kuivanud. Eriti sageli näeb seda tammedel. Ühest küljest on see tingitud kõrgest east ja olude muutusest, teisest küljest on terves Baltikumis täheldatud ka mitmesuguste seenhaiguste suuremat levikut. Paljudele saartele ja ka tammedele on liiga teinud 2004. aasta kevadkülm, võttes ära õisi ja sama aasta noori kasve. Silma järgi hinnates on enam-vähem terved või nõrgalt kahjustunud kõigest veerand puudest. Peaaegu kõigil leidub üksikuid kuivanud oksi ja väikesi tüvevigastusi. Keskmiselt kahjustunud – suuremate võra- ja tüvekahjustustega – on ligi kaks kolmandikku puudest, tugevalt kahjustunud ja hukkumas 8,4%.

Kasutatud kirjandus Heldur Sander Eesti Loodus 2006/1

Sisestatud: 04.01.2018.

Mälestise asukoha kirjeldus


Maardu mõisa park asub peahoone tagaküljel.

Sisestatud: 30.10.2007.

Mälestise ajalugu


1397 allikais mainitakse esmakordselt Maardu (Mart, Marte) mõisat.
Mõningail andmeil on esmamainimise aastaks 1389. 16. sajandil kuulus mõis von Taubedele. 1663 omandas mõisa Fabian von Fersen. Umbes 1710 konfiskeeris mõisakompleksi keisrinna Katariina majanduskontor. Maardu muutus tollase kõrgseltskonna soositumaks väljasõidukohaks.
1729. aastal omandas mõisa Hermann Jensen Bohn. 1747. aastal läks mõis von Brevernite aadlisuguvõsa valdusse. 1919 võõrandati mõis Otto von Brevernilt.
1919-1956 tegutses mõisa peahoones Maardu algkool.
Nõukogude ajal, alates 1956 oli härrastemajas Kalinini kolhoosi keskus, seejärel Kostivere sovhoosi osakonnakeskus.
1980-ndail läks mõis Näidislinnuvabriku valdusse. 1992 omandas mõisa Eesti Pank.
Mõisast on säilinud mitmeid kõrvalhooneid ja park.
Regulaarne park on rajatud 18. sajandi lõpul. Vabakujunduslik planeering pärineb 20. sajandi algusest.

Sisestatud: 30.10.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevööndi kehtestamine on menetlemisel.

Sisestatud: 07.11.2007.

Üldinfo


Maardu mõis (algse nimega Hof of Maarthe) on varem paiknenud Muugal. 1219. aastast Maarteküla nime all tuntud asukohal on teda mainitud 1389. 1397 allikais mainitakse esmakordselt Maardu (Mart, Marte) mõisat. Mõningail andmeil on esmamainimise aastaks 1389. Nagu teisedki Eestimaa mõisad, on Maardu mõis käinud sajandite jooksul käest kätte.
16. sajandil kuulus mõis von Taubedele. 1663 omandas mõisa Fabian von Fersen. Umbes 1710 konfiskeeris mõisakompleksi keisrinna Katariina majanduskontor. Keisrinna Katariina ajal liideti Maardu mõis Koitjärve ja Kostivere mõisaga. Maardu muutus tollase kõrgseltskonna soositumaks väljasõidukohaks.
1729 ostis mõisa kindralleitnant Hermann Jensen Bohn, kes veetis siin kõik oma suved alates 1731. aastast, mil ta pensionile jäi. Bohn rahastas eestikeelse piibli väljaandmist (1739) ja asutas talle kuulunud Maardu, Jägala ja Raasiku mõisa maadel 16 külakooli.
1747. aastal läks mõis von Brevernite aadlisuguvõsa valdusse. 1919 võõrandati mõis Otto von Brevernilt. 1919-1956 tegutses mõisa peahoones Maardu algkool.
Nõukogude ajal, alates 1956 oli härrastemajas Kalinini kolhoosi keskus, seejärel Kostivere sovhoosi osakonnakeskus. 1980-ndail läks mõis Näidislinnuvabriku valdusse. 1992 omandas mõisa Eesti Pank. Mõisast on säilinud mitmeid kõrvalhooneid ja park.
Algse barokse mõisahoone ehitas Fabian von Fersen 1660. aastatel Jacob Staël von Holsteini projekti järgi. 1726. aastal on kirjeldatud mõisahoonet väikese kahekorruselise kõrge sokli ja kõrge kelpkatusega majana, mille keskteljel asetsesid esik ja saal, sellest kahel pool kambrid, teisel korrusel aga magamistoad. Tähtsamad kõrvalhooned: kaks teenijatemaja, ait ja tall moodustasid härrastemaja ees midagi auhoovi taolist. 1730. aastail hoone rekonstrueeriti. 18. sajandist pärit kõrvalhooneist on väärtuslikud ait ja kolmeavalise kaaristuga tall.
Hiljem, peamiselt 19. sajandil, on peahoonet ulatuslikult laiendatud madalamate tiibhoonetega (s.h. talveaed). Peahoone võlvitud keldrikorrusel on alles mantelkorstnaalune leease, esimesel korrusel kolm historistlikku kahhelahju ja kuues ruumis meisterlikud ornamentaalsed laemaalingud 19. sajandi lõpust. Säilinud kõrvalhoonetest on olulised veel karjalaudad nelinurkse siseõuega (18.–19. sajandist).
1921. aastal kolis siia Sahalt vallakool, loodi Maardu algkool (1926. aastast Maardu 6-klassiline kool), mis tegutses 1944. aastani.
Pärast 1945. aastat oli mõisas 1941. aastal loodud Kostivere sovhoosi osakonnakeskus. 1976–1978 rekonstrueeriti see Kostivere sovhoosi esinduskeskuseks, mis 1982. aastast läks Tallinna linnuvabrik-sovhoosile. Alates 1992. aastast on mõis Eesti Panga omanduses.
Regulaarne park on rajatud 18. sajandi lõpul. Vabakujunduslik planeering pärineb 20. sajandi algusest.
Mõisa uhkuseks on omal ajal olnud iluaed, mis koosnes kahest osast. Ülemises aias kasvasid sirgete alleedena pärnad, vahtrad ja saared. Alumine aed oli mõeldud eelkõige puuviljade kasvatamiseks: siin on nimetatud 36 õuna-, 16 kirsi- ja 4 pirnipuud. Oli ka mesila ning aia tagaosas kaks tiiki, mis on praegugi alles: ühes kasvatas mõisarentnik kokri ja teises hauge.
Tollane mõisaasula oli ümbritsetud viit värvi kirjuks pintseldatud lattidest aiaga. Mõisa iluaiale pööras tähelepanu ka Hermann Jensen Bohn, kes kutsus selleks Saksamaalt tööle õppinud aedniku Bernard Focki. On isegi säilinud mõned Lübecki Severini kaubamajast tellitud seemnete arvekviitungid.
Maardu mõisahaljastu hõlmab praegu 6,2 hektarit peahoone ees ja taga. Peahoone ja talli esine vabaplaneeringuga ala on keskelt üsna lage ja külgedelt ääristatud puuderühmadega. Mõisa ajast on idaservas kaks euroopa lehist ja peaaegu keskel kasvavad kolm põlist tamme. Idas, üle tee, ulatus haljastu tootmishooneteni ning oli seal lihtsakoelisem ja tõenäoliselt puuderikkaim. Talli taga läänes paikneb lageda ala keskel hiljuti süvendatud tiik, mille keskel on põlistammedega väike saar.
Kõrge kiviaiaga ümbritsetud park paikneb peahoone taga. Läänes piirneb park sanglepikuga, sealtkaudu võis kunagi viia tee pargi läänepoolse värava juurde.
Park on kahetasandiline ja segastiilis, idaosa on kõrgem. Pargi praegune kooslus on arvatavasti pärit 19. sajandi keskelt, kuid pole siiski välistatud, et mõne puu vanus võib küündida 200 aastani. Seega rajati siin “park pargi peale”. Ühelt mõne aasta eest saetud kännult on loetud 150–160 aastarõngast.
Pargi kujunduses on olnud olulised puiesteed, mis kulgevad piki ida- ja lõunapoolset piirdemüüri. Need on siin praegu vanimad säilinud pargielemendid. Palju noorem on U-kujuline (harud peahoone poole) pügatav pärnapuiestee pargi kõrgemas osas peahoone taga. Peale nende ilmestavad parki mitmesugused puuderühmad, kohati kasvavad puud ka reas. Madalamal kohal olnud puuviljaaias kasvab praegugi kaheksa õunapuud. Ala lõunaservas on puude all von Bremenite mõisakalmistu, mida reedavad vaid mõned hauatähiste alused.
Peahoone esine ja park on olnud hästi hooldatud mõisaajal ja hiljemgi, kui mõisahoone oli ligi 25 aastat kooli käes. 1920.–30. aastail on siia istutatud ka puid ning muudetud pargi kujundust. Pärast 1945. aastat on hooldus mõnda aega olnud üsna nõrk, hiljem juba märgatavam.
Uusi puid ja põõsaid ongi istutatud peamiselt aastail 1920–1940, rohkem 1930. aastate teisel poolel kodukaunistamise hoogtööna. Võimalik, et parki on puudega rikastatud ka 1960. aastatel. Peahoone esist ja parki täiendati pärast 1978. aastat, mil istutati torkavaid kuuski, harilikke ebatsuugasid, värdnulgusid, sireleid jt. Osa toona istutatust on nüüdseks hävinud. Erivanuseline on kuuskede rida peahoone taga. 1990. aastail on istutatud suurelehiseid pärnasid peahoone taha lõunapoolse piirdemüüri äärde, üksikuid puid alles hiljuti.
Hooldajate käe läbi on pargist kadunud harilik pihlenelas ja harilik lumimari, punane leeder aga taandunud pargist väljapoole. Puude kadu on enamasti seotud väljalangemisega kõrge ea ja suuremate tormide tõttu. Näiteks 1967. aasta torm oli kohalike andmeil murdnud pargis umbes 40 puud.
Puittaimestiku koosseisult on park ja peahoone esine ala üsna liigivaesed: 2004. aastal oli koos põõsastega 36 nimetust 27 perekonnast, neist kolmandik kasvavad meil looduslikult. Okaspuid oli 15 nimetusest. Haruldased on pargis kaks põõsast hariliku jugapuu kultivari 'Dovastonii', millest üks kloon on laiuv ja teine rohkem kõrgusesse pürgiv. Samuti peitõieline kuslapuu, keda näeb meie parkides võrdlemisi harva.
Kokku registreeriti inventuuril 500 puud, millest võõrpuid (koos aed-õunapuudega) oli kõigest 50. Okaspuid oli 43, neist väärtuslikumad arvatavasti kaks üle saja-aastast valget mändi (kahjuks on need hukkumas), kaks alpi seedermändi ning viis lehist, neist neli euroopa ja üks siberi lehis. On teada, et valgeid mände kasvas siin varem rohkem. Tähelepanuväärne on park 16 suure hariliku kuuse poolest, millest seitse on tuntud meie looduses vormi viminalis all: sel vormil – vitskuusel – teise järgu oksad ei harune, vaid ripuvad. Suuremate kuuskede kõrgus küünib 27 meetrini, suurim tüve ümbermõõt 262 sentimeetrit.
Levinuim liik on Maardu mõisapargis harilik vaher (148 puud), järgnevad harilik tamm (88) ja harilik saar (80). Niisiis on Maardule, nagu Eesti parkidele üldse, iseloomulik vahtra-tamme-saare kooslus. Nendega kaasnevad harilik pärn ja harilik jalakas, vastavalt 61 ja 41 puud. Vahtrate ja saarte rohkus on tingitud osaliselt sellest, et kohati on nad end ise paljundanud. Pärnal ja tammel seevastu on vähe järelkasvu, nagu ka hübriidsel võõrpuul hallil haaval.
On alust arvata, et esialgu valitses pargis siiski tamme-pärna puistu, millega kaasnesid jalakad, saared ja vahtrad. Tammesid on istutatud siin ka puiesteedele koos hariliku pärnaga, millest mõned puud on praeguseni alles.
Tõenäoliselt vanimad on need puud, mille ümbermõõt küünib kolme meetrini või üle selle (14 puud). Jämedaim pargipuu on harilik saar (ü = 402 cm), kuid see on kahjuks hääbumas. Teiste liikide suurimad on (tüve rinnasümbermõõt): harilik tamm 340 cm, hall haab 334 cm, harilik pärn 330 cm ja harilik vaher 328 cm. Küllaltki silmapaistev on ka pargipuude kõrgus, mõni küünib kuni 27 meetrini. Kultuurilooliselt on olulised kolm vana põlistamme, mis kasvavad peahoone ees, arvatavasti on von Bremenid istutatud need mingi sündmuse auks.
Arvestades pargipuude eri vanust, ei ole nende seisund hea. Peaaegu kõigil puudel on täheldatav kasvu- ja eluoludest kujunenud stress: üksikud võraoksad, mõnel juhul kuni pool võra on kuivanud. Eriti sageli näeb seda tammedel. Ühest küljest on see tingitud kõrgest east ja olude muutusest, teisest küljest on terves Baltikumis täheldatud ka mitmesuguste seenhaiguste suuremat levikut. Paljudele saartele ja ka tammedele on liiga teinud 2004. aasta kevadkülm, võttes ära õisi ja sama aasta noori kasve. Silma järgi hinnates on enam-vähem terved või nõrgalt kahjustunud kõigest veerand puudest. Peaaegu kõigil leidub üksikuid kuivanud oksi ja väikesi tüvevigastusi. Keskmiselt kahjustunud – suuremate võra- ja tüvekahjustustega – on ligi kaks kolmandikku puudest, tugevalt kahjustunud ja hukkumas 8,4%.

Kasutatud kirjandus Heldur Sander Eesti Loodus 2006/1

Sisestatud: 04.01.2018.