Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Pilistvere Laenu-Hoiu ühisuse hoone
Mälestise registri number 27603
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 25.04.2006
Registreeritud 29.06.2006
Liigitus ajaloomälestis

Inspekteerimised(8)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 29.03.17

Inspektor: Muinsuskaitseameti Viljandimaa vaneminspektor, Anne Kivi

Mälestise tunnus


Pilistvere Laenu-Hoiu Ühisuse hoone peegeldab 20. sajandi alguse aktiivset ning edukat majandus- ja kultuurielu Pilistveres.

Sisestatud: 03.01.2007.

Mälestise kirjeldus


Hoone on ühekorruseline, maakivi vundamendil pikliku põhiplaaniga puitmaja.
Ehitusaastaks on 1909 ning 20. sajandi algusel tehtud fotol on näha, et hoone oli horisontaalse laudisega, katus oli kaetud laastuga ning katusel olid vintskapid (2 tk), millel olid 6-ruudujaotusega aknad ning vintskapi otsaviilu kaunistas profileeritud ehispenn. Ehispenn oli ka tagafassaadil keskosa viilul.
I korruse aknad on hoone keskteljel (saali osas) suured ning 8-ruudulise jaotusega, äärepoolsed väiksemad ja 6-ruuduga. Tagafassaadil (hoone keskteljel) oli juugendliku tiheda ruudustikuga akendega veranda ning lai trepp. Veranda on hävinud. Samasuguse arhitektuurse ilmega veranda asus ka läänepoolsel küljel, mis on hilisemal ajal ümber ehitatud.
Ühel vabariigiaegsel fotol on näha hoone ümber ka lippidest aed.

Maja ruumilahendust ilmestab eeskätt väga suur lavaga saal, millega liituvad abiruumid, fuajee, garderoobi ruum, ühte ruumi on nõukogude ajal ehitatud baarilett. Saali lavaosa ääristavad omaaegsed puitkaunistused. Lava ees olevat olnud veel ülesrullitav kangas Pilistvere vaatega, kirikuga taamal , mis on hävinud.
Siseruumides on säilinud üks lihtne rohelistest glasuurpottidest ahi. Säilinud on veel teisele korrusele viiv trepp, samuti saali lava, mitmed siseuksed (s.h. saali kõrged tahveluksed). Aknad on originaalid ning raamatukogujuhataja ruumis oleval aknal on säilinud ka akna avamise mehhanism, s.t. suured kõrged aknad tõsteti selle abil lahti. Ruumides on laudpõrandad.
1960. aastate lõpul - 1970. aastatel oli hoone olukord kohalike elanike sõnul väga halb, hoone saali lage olevat lausa toestatud, et see sisse ei langeks. Katus olevat pikemat aega läbi jooksnud.
II korrusel elasid nõukogude perioodil inimesed. Praegu kasutatakse sealseid ruume inventari, rahvariiete jms hoidmiseks.
1979. a. toimus remont, mille käigus hoone krohviti, katuselt kaotati vintskapid, laastukatus asendati eterniidiga. 2002. a. asendati eterniit profiilplekiga

Sisestatud: 15.01.2007.

Mälestise ajalugu


1930. aastatel kirjutati Põhja-Viljandimaast – Pilistvere kihelkonnast – kui Eesti Taanist ja Eesti Chicagost. Seda eeskätt hoogsa majandusliku ja aktiivse ühistegevuse tõttu, millega piirkond teistest enam silma paistis. Pilistvere kihelkonda läbis Tallinn - Viljandi kitsarööpmeline raudtee, mis oluliselt piirkonna arengut on mõjutanud.
Pilistvere kihelkonna hoogsale arengule alusepanijaks loetakse dr. Jaan Raamotit, kes asus 1905.a. Põltsamaale Eesti Aleksandrikooli juhatajaks. Tema õhutusel tekkis Pilistvere Põllumeeste Selts, mis hakkas tegema selgitustööd uute põllumajanduslike töö- ja tootmisviiside levitamiseks. Peagi avati Kõo mõisas Eesti Aleksandri põllutöökool ning dr. Raamot siirdus Põltsamaalt Kõosse. Omakorda tähendas see, et Pilistverest (alevikust) sai tolleaegne ühiskondliku ja seltskondliku elu keskus. Eriti laienes ja intensiivistus Pilistvere Põllumeeste Seltsi tegevus. Tulemused olid näha põllumajanduses, aga veel enam - ühistegevuse alusel tekkisid mitmed suurettevõtete alged nagu Pilistvere Ühiskaubanduse Osakond, 4 ühismeiereid, Pilistvere Laenu-Hoiu Ühisus.
1908.a. mais asutati kohaliku arsti dr. J. Loorbergi eestvedamisel Pilistvere Laenu-Hoiu Ühisus (hilisem Ühispank). Asutamiskoosolek peeti leerimajas 34 isiku osavõtul. Põhikiri kinnitati 1908.a. 5. novembril, peakoosolek toimus juba uue aasta alguses – 15. jaanuaril 1909. Asutajaliikmete soovil andis dr Loorberg ülevaate väikelaenu asutuste otstarbest ning tähtsusest ning ühtlasi tutvustas põhikirja. Tähtajalise hoiuse protsent otsustati hinnata 5% ja jooksva hoiuse oma 4,5%-le; tähtajalised laenud 6-6,5% ja jooksval arvel olevad laenud 6%. Valitud juhatusse kuulusid dr. Juhan Loorberg, Jaan Roosileht ning Samuel Käär. Põhikirjas ettenähtud osuse - 100 rubla – tasumist võimaldati 5 rubla kaupa. Krediidi ülemmääraks määrati 1000 rubla, kusjuures laenu otsustati anda isikliku usalduse peale kuni 150 rubla, käendajate vastutusel kuni 300 rubla ja üle selle pantide tagamisel. Asutajaliikmed maksid esimesel koosolekul osuseina 375 rubla.
Oma tegevuse avaski ühisus 1. veebr. 1909 Pilistvere köstri Samuel Kääri ruumides. Algul toimusid tehingud vaid pühapäeviti, hiljem laupäeviti. Pankade võrk tolleaegses Eestis oli hõre, lähim asus Põltsamaal, edasi Viljandis. Pealegi olid pankade uksed põllumeeste (eriti väikekohapidajate) ees üldiselt suletud, mille tulemusel leidsid äsjaasutatud krediidiühistud põllumeeste poolehoiu ning usalduse. Kuna köstri ruumid jäid tegevuse arendamiseks kitsaks, võeti 1909 märtsis vastu otsus ehitada ühisusele oma maja.
1909.a. 20. septembril õnnistatigi sisse Laenu-Hoiu Ühisuse maja (tänane Pilistvere raamatukogu ja rahvamaja). Hoone kogumaksumus oli 16 000 rubla. Avamispäeval esietendus näitemäng “Hasemanni tütred”.
Panga tegevuse haripunktiks on loetud aastat 1913. Raha kogunes panka rohkesti, samal ajal laenunõudmisi oli vähe. Pank paigutas raha hoiustena Vene sõjalaenupaberitesse, aga ka Peterburi Põhja Vastastikku Krediit-Ühisusse. Venemaale paigutatud kapital ulatus 206 000 rublani, mis aga keisririigi langemisega pangale kaotsi läks. Järgnevad aastad olid majanduslikult pangale rasked. Veneaegse ühispankade seaduse eeskirjade tühistamisel 1920 said ühispangad aga avaramad võimalused tehingute tegemiseks, mistõttu on järgmisi aastaid peetud panga jaoks edukaiks, hoolimata üldisest raskest olukorrast kreediturul.
Laenu-Hoiu Ühisusel oli liikmeid 1923. aastaks 241, mis pidevalt kasvas ning 1927.a. seisuga oli liikmeid 336. Liikme osamaksu suurus oli nt 1924.a. 500 marka .
1927-33 jällegi teatava seisaku ajaks, põhjusena nimetatud küll kohalikku majanduspoliitikat, kuid kindlasti ei jätnud mõju avaldamata majanduskriis kogu maailmas.
Tsaariaegsete ühisuste tähtsus Eesti majanduselus oli suur - paljud neist vältisid hoiuste juhtimist Venemaale, õhutasid säästma, aitasid kaasa talude väljaostmisele mõisnikelt ja majade ehitamist linnades, hõlbustasid põllumajanduse ja kaubanduse tekkimist ja arenemist, finantseerisid seltskondlikke ja rahvuslikke üritusi (seltsimaju, teatreid) jm.
19. sajandi ärkamisajal oli maakonniti rahvusliku aktiivi tihedus kõige suurem Tartumaal, seejärel Viljandimaal, kus silma paistis just Pilistvere kihelkond. Kuigi Pilistvere kihelkonnaga pole seotud pea ükski üle-eestilise tuntusega rahvustegelane , on siin töötanud mitmed keskmisest aktiivsemat kohalikku rahvuslast: nt Imavere koolmeister ning hilisem Eesti ühispiimatalituse asutaja Hans Rebane, Pallastvere mõisnik Aleksander Roose, Pilistvere koolmeister Hans Gerretz, kelle käe all said hariduse noorema põlvkonna rahvustegelased.
Pilistvere alevik oli enne I ms ühiskondliku ja seltskondliku elu keskuseks, Hiljem nihkus kultuurielu keskus üha enam Võhmasse.
Pilistvere ühistegevuse ja seltsielu ajalugu ulatub tagasi aastasse 1872 kui asutati Pilistvere lauluselts. Algselt oli seltside tegevus oli tihedalt seotud kiriku või kohaliku kooliga, ühelt poolt just nendesamade koolmeistrite ja kirikuõpetajate kaudu, kes kuulusid seltside aktiivi, kuid ka kiriku- või kooliruumide tõttu, mida seltsid oma tegevuseks kasutada said.
Ka Laenu-Hoiu Ühisuse hoone hakkas kohe algusest peale, s.t. 1909.a. alates, kandma seltsimaja funktsiooni. Laulu- ja Mängu Seltsile lubati ruume kasutada lausa tasuta, kuid peoõhtute korraldajatele, kelle seas Tuletõrjeühing oli aktiivsemaid, nõuti sisse “lõbustusmaksu”. Seltsimajas korraldati peoõhtute kõrval näitemänge, koosolekuid, kohal käis vahetevahel rändkino. Seltsimaja pargis peeti veel Pilistvere laulupäevi, viimane neist 1938. aastal.
Vabariigiaegne Laulu- ja Mängu Selts alustas Ühispanga majas tegevust aastal 1919. Seltsi asutajaks, eestvedajaks ja esimeseks esimeheks oli apteeker Karl Blumenfeldt.
Karl Blumenfeldt, kes oli sündinud 11. veebr. 1863 Pärnumaal Tammiste mõisas kärneri pojana, oli kogu Pilistvere seltsielu üks juhtfiguure. Ta oli lõpetanud Pärnu I Gümnaasiumi, õppinud Tartu Ülikoolis 1884-87 rohuteadust, kuid katkestanud õpingud haiguse tõttu. Seejärel alustas Blumenfeldt apteekriametit Tõstamaal, edasi Suur-Kõpus, kust ta 1896.a. Pilistveresse tuli ning kohaliku apteegi avas. Blumenfeldt asutas Pilistveres pasunakoori, oli sümfooniaorkestri juhiks. Blumenfeldt valiti Laulu- ja Mängu Seltsi esimeheks, samuti Tuletõrje Ühingu esimeheks ning mitme seltsi auliikmeks, sest ta oli aktiivne teisteski kohalikes seltsides jm üritustes. 1931. aastaks oli Pilistvere kihelkonnas registreeritud ca 30 seltsi.
Laulu- ja Mängu Seltsi dokumentatsioonist võib välja lugeda, et esimene katse seltsi ametlikult registreerida tehti 1919.a. novembris, kuid põhikirja paranduste jm ettekirjutuste tõttu lükkus see 1921. aasta jaanuarisse . Hiljem, 1938.a. liideti Laulu- ja Mängu Selts Haridusseltsiga, mille juures töötas õppering “Mõte”, kus loeti raamatuid, vesteldi.
Väljapaistev seltsitegelane oli tollal Reinhold Kamsen, kes tegutses seltsimaja pidajana ja töötas Laenu-Hoiu Ühisuses, Laulu-Mängu Seltsi kirjatoimetajana ja Pilistvere majandusühisuse raamatupidajana. Pidudel esitas ta omaloodud kupleesid. Mitmeid näitemänge lavastas Pilistveres Kaarel Söödor (1909-1988), kes hiljem töötas Viljandi “Ugalas” ning 1944. a. põgenes Läände, kus avas eesti rahvusliku pagulasteatri.
Pilistvere seltsimaja üritustes lõi kaasa ka Jüri Vilms. 1909 esines ta ettekandega perekonna tekkimisest, järgmisel aastal teemal “Mis on rahvus”. Veel rääkis Vilms pilistverelastele hariduse, majanduse ja poliitika seostest ning osales kohapeal lavastatud näitemängudes.
Seltsimajja kolis ka Haridusseltsi raamatukogu , mis seni oli olnud kihelkonnakooli juures.

Pilistvere alevik oli enne I ms Pilistvere kihelkonna seltskondliku elu keskuseks, kus töötasid puhkpilli ja sümfooniaorkestrid, arendati näitemängu ja laulu, korraldati põllumajanduslikke kursusi, loenguid, pidusid. Hiljem, vabariigi ajal hakkas kultuurielu keskus nihkuma üha enam Võhmasse.

Nõukogude perioodil asus hoones raamatukogu ja rahvamaja, sama funktsiooni kannab hoone tänaseni.








Sisestatud: 03.01.2007.

Kaitsevööndi ulatus


Vastavalt "Kultuurimälestiseks tunnistamine, kultuurimälestiseks olemise lõpetamine ja kaitsevööndite määramine" Kultuuriministri käskkiri 29. juuni 2006 nr 215 (RTL, 07.07.2006, 53, 980)
Kaitsevööndis asub majandusühisuse pood:
1910.a. otsustati põllupidajate eesvedamisel (täpsemalt Seltsi) luua Pilistvere Põllumeste Seltsi Kaubanduse Osakond. Tegevus koondus Võhmasse, raudteejaama juurde avatud laoruumide ja kaupluse juurde. Selle osakonna ümber koondus 113 liiget. Eduka tegevuse järel otsustati luua ühiskauplus, 1911 valmis ka kauplushoone. 1912 avati harukauplus Imaveres.
1912 lõpetati aga kahjumiga, põhjuseks tellitud kaupade realiseerimata jäämine ning selle riknemine. Paljud jäid pärast seda ühisuse ja selle tegevuse kõrvalvaatajateks. I ms pidurdas samuti tegevust. Alates 1918.a. liikmete arv pidevalt tõusis, vaba kapitali kogumiseks loodi ka 1921 ühispank. 1920. aastad olid taas elavnemise aeg. 1930. aastatel avati mitmeid harukauplusi – Suure-Jaanis (1932), Olustveres (1933) ja Pilistveres (1933, mille ehitus oli alanud juba 1927).
1933.a. anti Pilistvere kauplus Võhma Majandusühisusele. Põhjuseks oli juba 1927.a. alanud teatav seisak krediidiühistu tegevuses. See omakorda oli põhjustatud Kaubanduse Osakonna tõttu, mis oli Pilistvere Tarvitajate Ühisuse järglane.
Kaupluse asutamine osutus paratamatuks, sest Tarvitajate Ühisuselt võla katteks omandatud kauba realiseerimine osutus muul teel võimatuks. Kuigi Tarvitajate Ühisuse võlg pangas oli tagatud kohalike põllumeeste poolt vastutajatena allakirjutatud vekslitega, loobuti nende sissenõudmistest, kuna see oleks viinud need põllupidajad laostumisele. Ehkki kaubanduse osakonna tegevuse ajal oli panga tegevus pidurdatud, ei halvanud kaupluse alla pandud kapital panga otsest tegevust. Kaubanduse osakond oli näidanud aga aasta aastalt tagasiminekut. Kauplus oli asutatud majanduslikult hea ajal, kuid sellele järgnes üldine majanduskriis ja see ei jätnud mõju avaldamata. Käive vähenes ja laoseisu ei suudetud vähendada. Suured kulud olid kauplusel ka kaupluse alla paigutatud kapitalilt pangale. Sealt ka otsus osakond likvideerida. Ühistuliikumise huvides sai seda teha vaid selle üleandmisega mõnele ühistule. Likvideerimine võttis aga aega. Nagu eelpool öeldud, anti see lõpuks 1933.a. üle Võhma Majandusühisusele.
Kauplusest sai Võhma Majandusühisuse Pilistvere abikauplus.
Majandusühisuse poe ehitust alustati 1927. aastal ning avati 1934. Hoone on pooleteistkorruseline ja ristkülikukujulise põhiplaaniga kivist hoone. Hoone vundament on tehtud maakividest, seinad samuti, mis on krohvitud ning kaunistatud klassitsistlike motiividega nagu nurgakvaadrid, räästakarniisi profileering. Kelpkatus on kaetud valtsitud tsingitud terasplekiga. Aknad olid algselt juugendliku tiheda ruudustikuga, I korrusel väliste luukidega. Katusekorrusel on vintskapid, samuti algselt tiheda ruudustikuga akendega. Üldilmelt on hoone traditsionalistlik.
Väliskujult on hoone säilinud, tagafassaadil on hoonega liituv (külgnev) ladu, mis on samuti ehitusaegne.
Vahetatud on kõik originaalaknad, paraku teise jaotusega uute vastu. Luugid akende eest on samuti hävinud. Säilinud on vaid ukse luugid, kuid originaaluks ise mitte.
Terasplekk katusel on suure tõenäosusega ehitusaegne, s.t. tänaseni säilinud.
Siseruumides originaaldetaile säilinud ei ole. Ahjud (I korrusel) on nõukogudeaegsed plekkahjud.
II korrus on ümberehitatud korteriteks.






Sisestatud: 03.01.2007.