Mälestise tunnus

Nõukogude Liidu Projekt 613 allveelaeva tüüpiline näide. Allveelaeva vrakk koos arheoloogilise ja loodusliku kontekstiga.

Kirjeldus

Allveelaeva vrakk lebab ida-lääne suunas tugevalt merepõhja setetes kreeniga vasakule pardale. Vrakk on üldiselt hästi säilinud, kohati kaetud kalavõrkudega. Ahtriluuk on avatud ning on võimalik vaadelda allveelaeva sisemuses aparatuuri. Laeva ümbruses laevalt pärinevaid detaile näha ei ole.
Allveelaeva S-345 vrakk on hästi säilinud terviklik vrakk. Märgatavad on ka sekundaarsed kahjustused, mida on põhjustanud hiljem toimunud traalimistööd. Siiski on need minimaalsed ja peamiselt komandotorni ümbruses.

Asukoha kirjeldus

Laevavrakk asub ligikaudu 2,5 miili Suurupi poolsaarest läänes. Sügavus leiukohal on u 44 - 51 meetrit, vraki kõrgus merepõhjast kuni 4,77 meetrit.

Ajalugu

Projekt 613
Projekt 613 tüüpi allveelaevad töötati välja Nõukogude Liidus pärast II maailmasõja lõppu, võttes arvesse sõjasaagiks saadud Saksa allveelaevadel rakendatud tehnilisi uuendusi. Tegemist on ühe kõige arvukama allveelaevaklassiga, millesse kuuluvaid laevu ehitati üle 200. Nõukogude laevastikes teenis neid 215, 21 laeva müüdi/anti teistele riikidele. Laevad valmisid Leningradi, Gorki (Nižni Novgorod), Nikolajevi ja Komsomolski (Amuuri-äärne) laevatehastes. NATO riikides tunti projekt 613 allveelaevu Whiskey-klassina.
Projekt 613 allveelaevad olid veeväljasurvega 1055/1347 tonni (vee peal/vee all), pikkusega 76,06 m, laiusega 6,64 m ja süvisega 4,55 m. Laevadel oli 7 sektsiooniks jagatud topeltkere. Jõuseadmeteks olid kaks 2000 hj diiselmootorit ja kaks 1000 kw elektrimootorit, mis käitasid kahte sõukruvi. Pinnaldununa saavutas laev kiiruseks 18,2 sõlme, sukeldununa 13,6 sõlme, snorklit kasutades 7 sõlme. Allveelaeva relvastuseks on neli 533 mm torpeedoaparaati vööris ning kaks ahtris, 57 ja 25 mm õhutõrjesuurtükid.
Projekt 613 allveelaevad Eestis baseerusid Paldiski Lõunasadamas.

S-345
Allveelaeva S-345 ehitamist alustati 27. detsembril 1955 Gorkis Krasnaja Sormovo laevatehases. Laev lasti vette järgmise aasta maikuus ning pärast valmimist toodi siseveeteid pidi Leningradi, kus toimusid mitmed tehnosüsteemide katsetused. Lõplikult valminuks loeti allveelaev 10. oktoobril 1956.
Aastail 1959 – 1963 kasutati allveelaeva mitmete uute süsteemide katseplatvormina. Uue aparatuuri paigaldamiseks ja katsetamiseks ehitati laevaruume mõnevõrra ümber, samuti vahetati mitu korda sõukruvisid. Laeva diiselmootorites katsetati kõrge väävlisisaldusega kütuse kasutamist, mille tõttu laeva mõlemad peamasinad rikki läksid.
1966. aastal toodi allveelaev Barentsi merest üle Läänemerre ning tema uueks baasiks sai Paldiski. Läänemerel toimus laevaga kaks intsidenti. 1967. aasta aprillis sõitis laev Tallinna reidilt väljudes madalikule. Allveelaev tõsiseid vigastusi ei saanud ning pääses oma käiguga lahti. 1979. aastal pragunes õppesukeldumise käigus torni välimine luuk. Pragu paigati merel epoksüvaiguga ning alles pärast õppusi vahetati luuk uue vastu.
S-345 osales 1983. aastal toimunud laevatikuparaadil Leningradis. 1985 – 1987 toimus laeval Ljepajas põhjalik remont, kuid vaid aasta hiljem arvati laev teenistusest välja ning jäi lammutamist ootama. 1989. aasta augustis hakati allveelaeva S-345 Paldiskist Tallinna lammutamisele pukseerima. 18. augustil puhkenud tormis laev uppus. Pardal olnud meeskonnaliikmetel õnnestus õigeaegselt puksiiri pardale pääseda.
Allveelaeva vrakk lokaliseeriti 1994. aastal Rootsi-Eesti välitööde käigus Rootsi uurimislaevaga Altair

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevööndi piirid: 1) x: 6593657.50, y: 515235.59; 2) x: 6592902.50, y: 515235.59; 3) x: 6592902.50, y: 516053.41; 4) x: 6593657.50, y: 516053.41; 5) x: 6593287.00; y: 515606.34; 6) x: 6593287.00; y: 515683.00; 7) x: 6593273.00; y: 515683.00; 8) 6593273.00, y: 515606.00