Mälestise tunnus

Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Mälestise kirjeldus

Asulakoht paikneb tänapäevasests merepinnast u 6 m kõrgusele jääval muistsel rannamoodustisel. Asulakoha kultuurkiht paikneb põhja-lõuna suunas vähemalt 30 m ning ida-lääne suunas vähemalt 15 m suurusel alal. Hetkel katab valdavalt osa asulakohast männik.

Mälestise asukoha kirjeldus

Asulakoht jääb Kihnu õigeusu kirikust vahetult ida-kirdesse, Kihnu koolimajast ca 60 m kirde poole ning Koidu talust ca 250 m loode poole. See on peamaantee ja kõrvaltee ristumiskohast ca 100 m edelas.

Mälestise ajalugu

Tegemist on seni varaseima asustusjäljega Kihnu saarel. Asulakoht leiti 1997. aastal Tartu Ülikooli arheoloogide poolt teostatud inspektsiooni käigus. 2003. aastal viidi Tartu Ülikooli profsessor Aivar Kriiska juhtimisel asulakohal läbi väikesemahulised arheoloogilised uurignud. Nende käigus tehti kindlaks asulakoha piirid ning vanus. Kaitsealuse asulakoha näol on tegemist pronksiaja keskpaika jääva ilmselt üksiku talukohaga, kus elati aastaringselt. Enamuse asulakoha kultuurkihist kogutud leiumaterjalist moodustavad savinõukillud, ent leiti ka loomaluude katkeid.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevöönd kattub KKT lisades (skeem 1 ja 2) märgitud piiranguvööndiga.

Üldinfo

Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.