Mälestise tunnus

Pastoraadi peahoone näide.

Mälestise kirjeldus

Hoone üldseisukord on hea. Pastoraat on suur massiivsete proportsioonidega keldri- ja katusekorrusega kivihoone. Kõrge sokliosaga. Katusekonstruktsioonid on heas korras. Hoone on plekk-katusega, heas korras vihmaveesüsteemi ja lumetõketega. Aknapiidad on puidust pruuni värvi. Hoonesse pääseb esiküljelt mööda laia kivitreppi. Esiküljel on kõrgete klaasakendega veranda. Verandat katab viilkatus, selle aknad on kujundatud ruutude ja rombide ruudustikuga. Hoone tagaküljel on säilinud kõrge podest sealt alla laskuva trepiga. Keldrisse viib kaks kivitreppi. Kelder on võlvitud, seinad on lubivärviga kaetud, keldris on kaks ruumi, mida kasutatakse üritusteks, katlaruum ja õli hoiustamiseks ruum. I korrusel asuvad 4 koridori, suur ja väike saal ühisüritusteks, neljatoaline ametikorter koguduse õpetajale, kaks kööki, kaks tualettruumi, üks vannituba. Eraldi sissepääsuga on saun, kus asuvad tualettruum, leili-, pesu- ja riietusruum. Esimeselt korruselt teisele viib puutrepp. II korrusel on koridor, viis tuba, tualett- ja dušširuum. Ülemise korruse ruumid on tapeeditud. Alumise korrusel on kiviseinad valgeks värvitud. Hoones on üks ajalooline uks I korrusel.

Mälestise kirjeldus

väljavõte http://www.eelk.ee/kose/
1930...
Teada on, et õpetaja Richard Jõgise ajal (1929 - 1945) oli kirikuõpetaja kasutuses pastoraadis 9 tuba, peale nende veel tarvilikud lisaruumid. Pastoraati ümbritsesid lillepeenrad, tagapool oli viljapuuaed. Kui olid suuremad koguduse koosolekud, siis peeti neid pigem leerimajas, sest eestlased ei tundnud piisavalt palju peenemaid kombeid, et neid kirikumõisa sisse kutsuda. Jõgis oli viimane õpetaja, kes enne pastoraadi rahvamajaks saamist siin elas. Köster Rässa kirjutab oma mälestustes:

Koguduse kantseleis töötasime õpetajaga ja ajasime vahest ka sõbramehelikku erajuttu. Kuis seal tehakse kord kantseleist söögituppa viiv uks lahti ja pr. Jõgis kutsub oma meest: “Richard, tule siia!” Jutelnud kinnise ukse taga viivukest aega tuleb Jõgis tagasi ja ma püüan oma poolelijäänud juttu lõpetada, kuid õpetaja suu on nagu lukus. – Tööaja lõppedes lahkusin kantseleist ja eestoas kutsus mind õpetaja isa kõrvale ja ütles: “Kas tead Rässa, millist sõitu mini mu pojale tegi. Ta küsis: kas sa ei tea, et sa oled Kose koguduse õpetaja ja mis erajuttu on sul ühe köstriga!” Ja nõnda tekitati meie vahele seisuste vahe.



1940-1989
1940 a. võõrandati koguduse maad ja varad. Õpetaja Richard Jõgis pidi kolima köstrimajja. Nii kirikla kui leerimaja läksid punaarmee eesti väeosadele, mis toodi Tallinnast välja ning Tallinnasse jäid ainult punaarmee vene väeosad. 1941. a. pärast II Maailmasõja lahinguid, mille käigus sai kannatada ka 25 Kose asula hoonet, asusid kirikumõisa elama mõned inimesed, kes sõjas peavarju olid kaotanud. Saksa okupatsiooni ajal anti kogudusele maad ja varad tagasi.
1942a. seati esmakordselt elekter kirikusse ja kiriklasse. Voolu saadi Kose veskist.
1944a. tuli punaarmee taas Kosele. Taastati nõukogude kord. Kiriku maad ja varad natsionaliseeriti. 1. mail 1945. a. kutsuti õp. Richard Jõgis julgeoleku Kose osakonda ja sealt ta enam tagasi ei tulnud. Ta küüditati Tšeljabiski oblastisse. 9 aasta pärast tuli ta tagasi Eestisse ja läks Järva-Peetri koguduse õpetajaks. Kirikule rasked ajad. Suur hulk kirikuõpetajatest lahkus läände, paljud küüditati. 9 aasta jooksul vahetusid Kose koguduses õpetajad tihti. Pea iga aasta oli uus õpetaja ametis, suur osa ajast aga ei olnud ühtegi õpetajat võtta ja teenistusi pidas köster Arnold Rässa. Teada on, et õpetaja Otto Luberg elas veel kiriklas, väiksemas korteris, kuid tema oli ka viimane, kel nõukogude ajal selline võimalus oli.
Nüüd toodi kirikumõisa rahvamaja, raamatukogu, spordiselts “Jõud” klubiruumid, miilitsa ülema korter, kooliõpetaja korter ja õpetaja proua Jõgise korter ja koguduse kantselei. 1950. a., kui Kose asula muudeti rajooni keskuseks ja siia tekkis palju uusi asutusi, tekkis Kosel suur korterite puudus. Nii tuli koguduse kantseleil kolida algul köstrimajja, hiljem kiriku tiibhoonesse. Kirikumõis ja vahepealne rahvamaja nimetati nüüdsest ümber rajooni kultuurimajaks. Siin hakati näitama kinoetendusi.
Alates 1951. a. on pastoraadis tehtud mitmeid ümberehitusi. Võeti maha saali ja söögitoa vahemüür ja ehitati endisesse õpetaja söögituppa näitelava ja tõsteti selle lagi kõrgemaks. Tehti uued, laiemad uksed, ehitati uued ahjud ja uuendati maja katus. 1954. a. suurendati saali kahe tagumise toa arvel. Aiapoolne kinnine rõdu muudeti lahtiseks ja sealsed aknad paigaldati eespool maja asuvale lahtisele rõdule, mis seega muutus kinniseks. Lammutati trepp, mis viis koguduse kantselei ruumi maja lõunaküljel ja juurdeehitise asemel maja põhjaküljele tehti kino aparatuuri ruum. Kirikumõisa sauna sai oma valdusesse endine kirikumaade rentnik. Kirikumõisa majandushooned (rehi, karjalaut, sealaut, hobusetall, vankrikuur, ait) võeti 1949. a. kolhoos “Kose Edu” valdusesse. Nõnda oli siis kirikumõis täielikult rakendatud nõukogude kultuuri teenistusse. (Leo Vahter, Koguduse kroonika).
1980.-tel ei hoolinud enam keegi kultuurimaja käekäigust ja nii ta lagunes koos nõukogude võimuga.


1990...
90.-te aastate alguseks ei toimunud siin enam mingit tegevust, v.a. kohalike pättide kogunemine. Katus lasi läbi, põrandad, aknad ja uksed olid lagunenud. Maja ootas uut aega.
Kui Eesti Vabariigi algusaastatel anti pastoraat kogudusele tagasi, arvasid paljud, et selle hoonega pole muud midagi teha, kui kokku lükata ja uus ehitada, aga õnneks oli neid, kes uskusid, et Jumala abiga saab see maja taas kord kogudust teenida.
Õpetaja Randar Tasmuthi ajal hakati pastoraati Soome sõpruskoguduste abiga taastama. Tööde eestvedajaks olid kaks meest: Endel Väli, põline Kose elanik ja koguduse liige ning Teuvo Nokelainen Espoost.

1997 ...

Pastoraat sai korda 1997. a. lõikustänupühaks. Peapiiskop Jaan Kiivit pühitses hoone taas koguduse majaks. Samal ajal toimus ka Kose koguduses õpetaja vahetus. Uus õpetaja Mare Palgi asus elama vastrenoveeritud majja.

Mälestise ajalugu

Kose kirikumõis kujunes 1720.aastatel õpetaja Hermann Johann Heitzigi ajal (1710-1740). Kose pastoraadi peahoone pärineb 19.sajandi I poolest. 1940.aastal võõrandati koguduse maad ja hooned. Pastoraat läks Punaarmee Eesti väeosade käsutusse. Pärast 1941.aasta lahinguid sai Kose asulas 25 hoonet kannatada ja ilma peavarjuta jäänud inimesed asusid pastoraati elama. Saksa okupatsiooni ajal anti kogudusele nende varad tagasi. 1944 tuli Nõukogude armee Kosele ja kehtestati nõukogude võim ning kiriku maad ja varad natsionaliseeriti. Nõukogude ajal kasutati pastoraati rahvamaja, raamatukogu ja spordiseltsi"Jõud" klubiruumidena. Osades ruumides olid korterid.
Taasiseseisvumise järel tagastati pastoraat kogudusele. 1997 pühitses peapiiskop Jaan Kiivit pastoraadi koguduse hooneks.