Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Fassaadi ehisfriis (ahtrikaunistus), Ventspils, 18. saj? (puit, nikerdatud)
Mälestise registri number 28642
Mälestise tüüp Vallasmälestis
Arvel 11.03.2008
Registreeritud 11.03.2008
Mälestise liik kunstimälestis

Paikvaatlused(3)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 14.06.16

Menetleja: Vallasmälestiste ja muuseumikogude inspektor, Kadri Tael

Märksõna(7)

Kunst, Materjal, Puit, Objekt, Ehitis, Hoone, Ehisdetail.

Mälestise tunnus


Muinsuskaitse alla võetud kui Eesti vanima puidust sakraalehitise ajalooline kunstiväärtusega ehisdetail, ainulaadne ja stiilne näide barokiaegsest 18. sajandi puunikerdusest

Sisestatud: 02.02.2012.

Mälestise kirjeldus


Algselt laeva ahtrikaunistuseks peetav nikerdatud akantusfriis

Sisestatud: 02.02.2012.

Mälestise asukoha kirjeldus


Läänefassaadil

Sisestatud: 02.02.2012.

Kirjandus


A. Luige. Eesti tuletornid. Tallinn, 1982, lk. 25: Kiriku välisukse kohale on kinnitatud rikkaliku reljeeflõikelise ornamendiga ahtriilustus, mis kuulus Ruhnu all hukkunud purjelaevale „Aleksandra av Mont Rose“. Varem oli sama laeva reelingulatt olnud kirikuaia väravast kiriku ukseni viiva teeraja käsipuuks, kuid ajahammas oli selle 1933. aastaks juba hävitanud.
H. Üprus. Ruhnu vana kiriku kunstiajalooline määrang. Tallinn, 1967 (Muinsuskaitseameti arhiiv, p-744), lk. 9-11: Eraldi tähelepanu juhime kiriku läänefassaadil leiduvale puunikerdusele, mis lameda kaarena ulatub üle kogu fassaadi, andes seega tavalisele uksele mitte üksnes suurema ja avarama, vaid ka pidulikuma tähenduse, samastades seda kirikusse viiva portaaliga. Tugeva dekoratiivse mõjuga ja kunstipärase käsitusega ornamentaalne reljeef kuulub kaheldamatult Kuramaa puunikerduse koolkonda. Ekspeditsioonil oli võimalus näha Kuramaa kuulsa 17. sajandi meistri Nikolaus Söffreni töid. N. Söffren (sünd. 1662, surn. 1710) oli Ventspilsis töötav nn. hertsoglik nikerdaja. Algul töötas oma isa juures, kes oli Vemtspilsis Kuramaa hertsoglikus laevaehituse töökojas nikerdajaks. Söffreni töötoa võttis hiljem üle tema abiline ja väimees Johann Märtens, kelle vapp ongi Ruhnu kirikus. Nimekamate Kuramaa nikerdmeistrite ringi ulatumine Ruhnu saarele ei ole tähtsusetu fakt ning sunnib igat nikerdust vaatama erilise tähelepanuga. Kuna üksikasjalikum detailide analüüs nõuab Ruhnu kiriku põhjalikku uurimist kohal, siis muidugi lõplikke arvamusi anda on vara, kuid siiski märgitagu, et saadud muljetel kuulub reljeef kiriku fassaadil Söffreni koolkonda. Eriti Pilteni kiriku inventar pakub huvitavat võrdlusmaterjali. Juhtigem tähelepanu Söffreni töödes sageli esinevale linnule, nagu seda näeme ka Ruhnu kiriku fassaadil. Seesuguse painutatud kaelaga linnu leiame ka Piltene orelil, kus tugevate vorpidena modelleeritud akantusvarred ja lahtised heliandiõied on teostuselt samuti väga lähedased neile, mida leiame Ruhnu kiriku fassaadil. Kuuludes akantusornamendi hilisesse arengufassaadi, s.o. 18. sajandi algusesse, on kindlasti tegemist Kuramaa puunikerdajaga sellest ajast. On jäänud valitsema arvamine nikerdreljeefi päritolust laeva osana. Ventspilsi nikerdajate seos laevaehituse töökojaga on selles üheks toetavaks argumendiks. Küll on aga üsna raske näha laeval ette kohta seesuguse reljeefi jaoks vähemalt 17. sajandi laevailustuste analoogiatel.
A. Tuulse. Runö gamla kyrka. Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis Aastaraamat II. Stockholm, 1955, lk. 34: Såsom enda dekoration fanns en akterlist ovanför västingången, säkerligen vrakgods från den tiden då tornet uppfördes. Listen var vackert skuren och visade ornament från 1700-talets början – bandverk, slingor, blomsterverk och som krön i mittpartiet en fågel. Enlikt Ekman har på listens undersida stått i upphöjd skrift: „Gott mit uns“. Samma författare berättar att pastorn år 1740 bilade en tvist mellan några som hugigit sönder ett strandat skeppsvrak. Möjligen fick kyrkan dekorationen från detta vrak. Elle okså från ett skepp strandade 1757.
Ruhnu saar ja tema rahvas. Saarlane, 1910, 22. mai nr. 37:1859. aastal on Inglismaa laew „Alexander“ Montrose linnast Ruhnu ääres hukka läinud. Ruhnlased on siis selle laewa tagumise nikerdatud ja ülekullatud ilustuse oksjoni pääl oma kiriku ehteks ostnud, mis praegugi kiriku uksekohas wäljapool küljes seina pääl seisab.

Sisestatud: 02.02.2012.

Vallasmälestise kirjeldus


Materjal: puit.
Tehnika: nikerdatud.
Autor, valmistamise koht: tundmatu meister, arvatavasti Nikolaus Söffreni koolkonnast (Johann Märtens?),Ventspils, Kuramaa
Dateering: 18. sajandi I kolmandik (?)
Mõõtmed: kogupikkus ca 466 cm, keskmise osa pikkus 393 cm, laius max ca 51 cm, paksus ca 4, 5 cm, vasakpoolse otsatüki pikkus 82 cm, laius max 18, 5 cm, parempoolse otsatüki pikkus 76, 5 cm, laius ca 17 cm, väike irdunud tükk parema otsa juures 25, 5 x 6, 5 cm; liseenid: pikkus ca 51 cm, laius ca 16 ja ca 15 cm; paksus ca 2 cm , lind ca 34 x 16 cm
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): puit ilmastiku mõjul oluliselt kahjustunud (pragunenud, pehkinud), servades kadusid, parempoolne otsatükk keskelt lõhenenud, keskosa parema otsa allservast väike kiilukujuline tükk irdunud (sepisnaelaga kinni)
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): leidub väheseid jälgi algsest(?) polükroomiast (vt. ka kiriku restaureerimisaruanne, 1995, lk. 7, Muinsuskaitseametis). Kiriku läänefassaad ehisfriisi algsest pikkusest lühem, mistõttu kummagi friisipoole otsad „murtud“; keskosale paigaldatud kaks ažuurset lille- ja fruktimotiiviga õhukest liseeni; friisi keskosa kohal (osaliselt liseenide varjus) linnu nikerdreljeef (fassaadil koopia, originaal reg. nr. 28643). Ehiskaunistus eemaldati kiriku restaureerimisel (1995), 1998 konserveeriti Saaremaal osaühingus Vätta Puit (konserveerimisaruanne a. 1999, Muinsuskaitseameti arhiivis, A-4587). Järelkonserveeris ja paigaldas (sepanaeltega) restauraator Tiit Villemsoo (1999; vt. aruanne Muinsuskaitseametis). Restaureerimisaruandes (Lea Täheväli, 1995, lk. 7, Muinsuskaitseametis) leidub viide ehisfriisilt pahtli ja värvi jälgede leidmisele. Pärimuse järgi on tegemist Ruhnu all madalikule jooksnud laeva („Clio“, Šotimaalt Dundeest, teistel andmetel „Aleksandra av Mont Rose“) ahtrikaunistusega; keskosa õhukesed lisadetailid võiksid seega pärineda laeva siseruumidest

Sisestatud: 02.02.2012.