Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kuusalu kirik, 14.-19. saj
Mälestise registri number 2872
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 14.04.1997
Registreeritud 14.04.1997
Mälestise vana number 270
Liigitus ehitismälestis

Inspekteerimised(18)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 29.07.19

Menetleja: Harjumaa nõunik, Ly Renter

Märksõna(11)

Ehitised, Kompleksid, Sakraalkompleks, Kirik, Ehitiste liigid, Sakraalhoone, Kirik, Ehitusperioodid, Enne 1520, 1711-1840, 1841-1917.

Mälestise tunnus


Põhja-Eesti vanim kivist pühakojahoone.

Sisestatud: 27.10.2006.

Mälestise kirjeldus


Kirikuhoone on oma algkavatiselt keskaegne, läbi sajandite on hoone põhiplaani muudetud. Hoonel on barokse kiivriga torniosa.

Sisestatud: 11.09.2018.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kirik asub Kuusalu alevikus.

Sisestatud: 09.11.2006.

Mälestise ajalugu


Kuusalu kirikut arvatakse Põhja-Eesti üheks kõige vanemaks kivist pühakojaks. Patronaadiõigus kiriku üle kuulus Gotlandi Roma kloostri Kolgal asuvale majandusmõisale. Seda kinnitab kiriku pühitsemine Pühale Laurentsiusele. Roma kloostri Kolgas paiknenud abikloostri tsistertslastest mungad Gotlandilt, võisid 13. sajandi lõpul asuda ehitama jumalakoda. See, kahe haritorniga, alguses madal võlvimata kirik oli nii suur, kui praegused koor, pikihoone ja vana käärkamber. Tõenäoliselt 15. sajandi II veerandil kutsuti Tallinnast kohale ehitusmeistrid pühakoda võlvima. Mõnevõrra kõrgendati seinamüüre, ühtlasi kindlustati need varem puudunud tugipiilaritega. Liivi sõja ajal (1564) purustati nii võlvid kui ka haritornid.
Kirik kannatas ka Põhjasõjas, siis viidi ära kirikukellad.
Kirikutorn ehitati 1760 ja teda parandati aastail 1823 ja 1867. Tallinnas Gottwerth Koerneri poolt on 1759 valatud tornikell, mis olla Kolga krahv Stenbocki kingitus.
Viimane ehitusjärk oli 1889-1890. Ümberehituse projekteeris Friedrich Axel von Howen. Nurgakivipanek oli 1889. aastal. Ehitustöö ei muutnud torni ilmet ja säilitas keskaegse kiriku müürid, kuid neogootistas võlvid ning lisas pikihoonele põikitiivad ja koori idaküljele lõpmiku avara uue käärkambri-ristimiskabeli näol. Põhiplaan muutus kreeka risti kujuliseks. Uuendatud Kuusalu kirik pühitseti 16. septembril 1890.
Vanema kunstipärandi hulka kuuluvad Kuusalu kirikus kantsel, altar, tornikell, kroonlühtrid, küünlajalad ja kohrutatud messingbraa 17. sajandist, tinast armulauanõud, paest ristimiskivijalg, nikerdatud vappepitaaf.
1861. aastal Saksamaal surnud krahv Erich Friedrich Magnus Dietrich Stenbocki süda on müüritud koori lõunaseina.

Sisestatud: 27.10.2006.

Üldinfo


Esimese kivikiriku Kuusalus on Villem Raam dateerinud 13. sajandi lõpuga. Stiilianalüüs selleks otseselt alust ei anna, kuid sellegipoolest võib Raamiga nõustuda. Miks? Tsistertslastel olid oma ilmikvendadest ehitusmeistrid, kes valdasid suurepäraselt kiviraiumiskunsti. Ja seega pole imekspandav, et just Kuusallu ehitati Põhja-Harjumaa (st endine Revala maakond) esimene kivikirik. Pühakojal oli nelinurkne kooriruum ja sellest täpselt kaks korda pikem, kuid natuke laiem pikihoone (19. sajandil ümber ehitatud). Koori põhjaküljel on säilinud käärkamber ja lääneseinas müüritrepp, mis võimaldas pääsu laepealsele. Tsistertslaste ehitus- kunstile omaselt puudus läänetorn, seda asendasid viilutornid ida- ja lääneviilul. Siin võib rääkida tsistertslaste tüüpprojektist, sest samasugune põhiplaan on Kärkna kloostrile kuulunud Järva-Madise kirikul ja Tallinna Mihkli nunnakloostri valduste keskel oleval Juuru kirikul. Mõtlema paneb kiriku asukoht. Juba Raam on juhtinud tähelepanu, et Kuusalu kirik paikneb tsistertslaste tavale omaselt madalas orus allikavetest toituva põlistiigi ääres, mitte aga kõigile nähtaval maanteeäärsel kõrgendikul. Viimane asukoht oleks aga pidanud olema aastail 1219–1220 rajatud kirikul. Kas kirik rändas teise kohta ja kus paiknes siis Saxo-aegne kirik? Kuna ristijad lähtusid oma retkedel just Kuusalust, siis on Johansen veendunud, et kirik oli seal juba olemas. Sellisel juhul toimus asukohavahetus sama küla piirides. Kuidas sai aga kirik kuuluda munkadele, kellel polnud oma kloostrit? Roma klooster ei asutanud ühtki tütarkloostrit ja tsistertslaste majanduskeskustes elasid tavaliselt ilmikvennad, kes tegid ise tööd. Lundi peapiiskopkonnas oli neil aga väga kõrge staatus: kloostri majanduskeskuste ja kloostrile annetatud maade valitsejad. Tööd tegid kohalikud talupojad. Seega tegutsesid tsistertslased nagu ilmalikud mõisnikud ja olid väga aktiivsed maapoliitikas. 1290. aastaks kuulus Roma munkadele Harjus 14 küla, enamik neist oli kuninga kingitus või ostu teel saadud. Kolga kohta on nüüd esimest korda märge villa, kuid mingile mõisale pole vihjatud. Ka Tallinnas oli neil oma maatükk. Siin jääb vaid üle Johanseni ja Tarveliga nõustuda – niisuguste valduste haldamiseks pidi Kolgas juba sel ajal mõis olema. Kuid isegi Taani kloostrielu kontekstis oli Kolga ebatavaline. Majanduskeskustes ei olnud tavaliselt munki ja neile ei kuulunud ka kirikuid. Seega tegutses Kolga otsekui sanktsioneerimata klooster. Nii suure iseseisvuse põhjuseks võis olla suur vahemaa Gotlandi emakloostriga. Kuna 13. sajandi lõpul kuulus kihelkonnas rõhuv enamik maid Roma kloostrile, siis juhiti Kolgast kogu piirkonna majandus- ja usuelu. Seega on Kuusalu korporatsioonikirik, mis teenindas kogu kihelkonda.

Lühendatult Kersti MARKUS Tallinna Ülikooli Ajaloo Instituut

Sisestatud: 22.03.2012.