Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Keila pastoraadi peahoone
Mälestise registri number 28725
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 15.04.2008
Registreeritud 04.09.2008
Liigitus ehitismälestis

Inspekteerimised(10)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 28.01.19

Menetleja: Harjumaa nõunik, Heli Tomps

Märksõna(7)

Ehitised, Ehitiste liigid, Elamu, Mõisaelamu, Pastoraat, Ehitusperioodid, 1711-1840.

Mälestise tunnus


Ajastule tüüpilise Eesti esinduslikuma kirikumõisa peahoone näide, mis on säilitanud ansamblilisuse, esialgse planeeringu ning põhilised ehituskonstruktsioonid.

Sisestatud: 09.09.2008.

Mälestise kirjeldus


Keila pastoraat meenutab rohkme mõisamaja kui tavalise kirikumõisa elamut. Eestis oli omal ajal ligi 100 pastoraati-enamasti on tegu üsna tagasihoidlike ühekorruseliste puit- või kivihoonetega, 2-korruseline polnud neist ükski. Nõnda on keila näol tegu siinsete kirikumõisate hulgas kaheldamatult arhitektuuriliselt kõige uhkemaga. Maanteelt viib pastoraadini sirge, otse selle peauksele sihitud saarepuudega ääristatud sissesõidutee, mis veelgi süvendab kogu lahenduse mõisalikkust. Sissesõidul paiknes ka värav ja otse kirikumõisa ette jäi avar muruväljak, mida piiras ringtee. Pastoraat ise kujutab endast suhteliselt suurt ja massiivsetes vormides kahekorruselist kivihoonet. Teda kroonib kõrge kelpkatus, mis oli algselt kaetud ilmselt katusekividega; katusest ulatuvad välja kaks jämedat korstnapiipu ja tagaküljele jäid ka paar väikest pööninguakent. Algset katuseakende paigutust pole teada, kuna katusekonstruktsioonis ei loe välja jälgi katusakendest, näha on vaid jäljed hilisemas roovituses. Kesktelg on fassaadil rõhutatud eenduva laia risaliidiga, mida katab kena kolmnurkviil, ovaalaken keskel. Viilu ja räästaste alt on hoone vöötatud jõuliselt eenduva karniisiga. Hoone ülakorruse kuue ruuduga aknad on suhteliselt kõrged, alumise korruse omad aga peaaegu ruudukujulised ja ka hoopis tihedama ruudustusega (16 ruutu). Ilmselt on aga algselt olnud ka üleval tiheda ruudustikuga aknad, kuna teise korruse otsafassaadil on alles veel üks tiheda ruudustikuga aknaraam. Osa lõunatiiva alakorruse ruumide aknaavadest on hilisemal ajal kõrgemaks tehtud ja lisatud sinna ka 6-ruudulised aknad, mis käinud väljastpoolt luukidega kinni. Nagu enamik teisigi sama tüüpi mõisamaju, on ka Keila pastoraat olnud algselt viimistletud suhteliselt krobeda ja musti söetükke sisaldava krohviga. Krohvipinda on elavdanud mitmed silekrohviga viimistletud liseenid: tagaküljel paiknesid need lisaks hoone nurkadele ka akende vahel, esiküljel aga ainult hoone nurkadel. Samuti on aknad olnud ääristatud laiade krohviääristega. Sama tasakaalustatus ja sümmeetria, mis hoone väliskujus, leiab peegeldust ka tema siseplaneeringus. Selleski osas kordab Keila pastoraat näiteks Ohtu mõisa peahoonet. Kõigile on iseloomulik ruumide anfilaadsus, st et need ei paiknenud mingis koridorsüsteemis, vaid olid asetatud üksteise järele. Taotluseks oli, et maja sisemus ei avaneks külastajaile kohe esimesel pilgul, vaid sedamööda, kuidas tiibuksi üksteise järel lahti tehti. Ruumidest läbijalutamine pidi mõjuma kui näitemäng-iga tuba oli omaette vaatus. Esimene korrus on osaliselt võlvitud ja seal on paiknenud põhiliselt majandus- ja abiruumid. Siiski jäävad sinna (vestibüülist vasemat kätt) ka mõned eluruumid. Alakorruse keskele jääb suhteliselt suur, ligi 60 ruutmeetri suurune vestibüül, mille sügavusest läbi trepihalli pääseb ka teisele korrusele. Teisel korrusele viiv trepp ei ole oma algsel kujul säilinud, kuid tõenäoliselt oli seal tegu saelõikelise balustraadi ja võib-olla isegi mõningate nikerdustega ehtud puittrepiga. Ülakorruse trepihallist viis tiibuks otse saali-see oligi kogu maja keskseim ruum. Saalist avanevad tiibuksed ka kõrvalasuvatesse ja oma akendega eesväljaku poole vaatavatesse ruumidesse-ilmselt olid needki võrreldes maja muude ruumidega mõnevõrra uhkemalt kujundatud. Kuigi majas on toimunud ulatuslikke ümberehitusi, võime sealt praegugi leida üllatavalt palju 18.sajandi lõpust pärit sisustusdetaile-klassitsistlikke siseuksi, hammaslõikega ehitud profileeritud laekarniise jms. Ühest ruumidest leiab isegi ühe reljeefornamendiga ehitud ahju.
Mõisaprojekt OÜ, töö nr 07-06.

Sisestatud: 05.09.2008.

Mälestise ajalugu


Keila Mihkli kirik ja kirikukihelkond on Harjumaal vanimaid-rajatud usutavasti juba kohe pärast maa ristiusustamist 13.sajandi algul. Arvatavalt oli esimene pühakoda, mis nn Keila mäele püstitati puust ja kivihoonet hakati sinna rajama alles 13.sajandi lõpul. Vanimad teated Keila pastoraadi kohta ulatuvad 1593.aastasse (kuigi kirikumõis oli olemas kindlasti juba varem). Peale Liivi sõda oli kirikumõis armetus seisus. Sama seis oli kirjalike andmete järgi ka 17.sajandi keskel. Praegune pastoraadimaja on ehitatud 18.sajandi lõpus õpetaja Otto Reinhold von Holtz jr ajal, kes oli sealsamas sündinud. Uue pastoraadihoone ehitamise otsus võeti vastu 1789.aastal, ehitus sai valmis 1797.aastaks. Veel 20.sajandi algul oli kirikumõisas 8 kõrvalhoonet, mis praeguseks on hävinud või varemeis. Park jäi peahoone taha ja on tänaseks päevaks peaaegu täielikult hävinud. Oma pindalalt polnud see kuigi suur, olles tõenäoliselt rajatud juba kuskil 18.sajandi algupoolel. Pastoraadi lõpp saabus 20.06.1940, kui päev varem üle piiri tulnud Nõukogude lisaväed nõudsid kogu kirikumõisa kohest üleandmist. Sõjavägi püsis pastoraadis ainult mõned kuud, sõja ajal said hoones varju sõjapõgenikud. Nõukogude ajal sai see aga kolhoosi- ja sohvoositööliste elamuks. Sellisena, vaesema rahva ja osalt ka ühiskonna heidikute pelgupaigana, viletsa ja räsituna, on see hoone püsinud siiamaani. (Mõisaprojekt OÜ, töö nr 07-06).

Sisestatud: 05.09.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Vt skeemi.

Sisestatud: 08.09.2008.

Üldinfo


Eksperthinnangu hoone vastavusest mälestise tunnustele on koostanud ajaloolane Tõnu Sepp

Sisestatud: 09.09.2008.