Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kiviloo linnuse varemed vallikraaviga, 15.-16. saj
Mälestise registri number 2942
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 15.04.1997
Registreeritud 15.04.1997
Mälestise vana number 283
Liigitus ehitismälestis

Inspekteerimised(8)

Seisund: avariiline

Inspekteerimise kuupäev: 20.09.18

Menetleja: Harjumaa nõunik, Ly Renter

Märksõna(7)

Ehitised, Ehitiste liigid, Kindlustus, Linnus, Piiskopilinnus, Ehitusperioodid, Enne 1520.

Mälestise tunnus


Kiviloo piiskopilinnuse varemed esindavad Harjumaa ühe silmapaistvama majandusliku ning sõjalise tugipunkti näidet. Varemete arhitektuuriajalooline tähtsus seisneb arengulistes tendentsides, mis kajastavad 15. sajandi II poolel nii Tallinna kui ka Saksa Ordu ehitustegevuses eksisteerinud põhimõtteid.

Sisestatud: 12.03.2018.

Mälestise kirjeldus


Kiviloo linnus oli L-kujuline väikelinnus, mille 50×85 ruutmeetri suurune maa-ala oli vallikraaviga piiratud. Sellel paiknes kahekorruseline paekivist ehitis, mille kirdenurgas kõrgus ümar suurtükitorn ja kogu lõunakülje võttis enda alla saal. Nende vahele jäi muid ruume, võlvitud mantelkorsten-köök teiste hulgas. Linnus oli kellerdatud. Tänaseks on linnusest säilinud vaid kohalikust paest ja munakividest ehitatud lagunevad müürid.

Sisestatud: 12.03.2018.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis paikneb Harju maakonnas, Kiviloo külas, Jõelähtme jõe kaldal, Kiviloo mõisa territooriumil.

Sisestatud: 12.03.2018.

Mälestise ajalugu


Linnuse rajamisele asus 15. sajandi IV veerandil Tallinna piiskop Simon de Borch. Kiviloo linnust mainitakse esmakordselt 1474. aastal. Liivi sõja ajal sai linnus tugevasti kannatada. Sõjajärgselt ehitati linnus ümber elumajaks, mida võib järeldada 1692. aastast säilinud mõisa plaani põhjal. Sellel plaanil on linnuse kohale märgitud mõisa härrastemaja. 1750. aastatel oli linnus veel suhteliselt terve ning osaliselt kasutatav. 19. sajandi algul kogu Euroopas süveneva varemete romantika mõjul on aga 1828. aastal baltisaksa luuletaja G.J. F. Baron Ungern-Sternberg kirjutanud juba Kiviloo varemetest. Alates 1839. aastast kuni mõisa riigistamiseni kuulus valdus Stackelbergide perekonnale. Praegu on linnus koos mõisahoonega eravalduses.

Sisestatud: 12.03.2018.

Allikad


Raam, Villem (1967). Kiviloo piiskopilinnus. Lühike ajalooline õiend ja uurimis-restaureerimistööde ülesanded. Tallinn. Muinsuskaitseameti digiteeritud arhivaal
Kukkur, Veigo ja Sirts, Henn (1992). Kiviloo mõisa peahoone ja piiskopilinnuse varemete tehnilise seisukorra ülevaatus. Tallinn. Muinsuskaitseameti arhiiv P-9778
Pihlak, Silvi (2003). Muinsuskaitse eritingimused. Muinsuskaitseameti arhiiv A-5228

Sisestatud: 12.03.2018.