Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Linnus
Mälestise registri number 30388
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Arvel 30.06.2014
Registreeritud 19.04.2018
Mälestise liik arheoloogiamälestis

Paikvaatlused(1)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 27.03.20

Menetleja: Valgamaa nõunik, Margis Sein

Mälestise tunnus


Linnus tervikuna omab ja sisaldab olulist teaduslikku teavet Eesti rauaajast ning on oma olemuselt ainulaadne. Linnus vastab arheoloogiamälestise tunnustele, milleks on ehitusjäänuseid, arheoloogilisi leide ja teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht, kirjalikult fikseeritud rahvapärimus ja maastikuliselt eristuv pinnavorm.
Madsa linnusel säilinud ehitiste või muude inimese poolt rajatud objektide jäänused (nt tuleasemed) ja arheoloogilised leiud on hindamatu allikas rauaaja ühiskonna, majanduse, religiooni ning loodusolude uurimisel.

Sisestatud: 16.05.2018.

Mälestise asukoha kirjeldus


Madsa Liinamägi asub Rebäsemõisast ligi 1,5 km lõuna pool, vahetult Rebäsemõisa–Koobassaare tee lääneküljel. Mäejalam algab Madsa talust 100 meetrit lõuna pool. Madsa Liinamäest linnulennult ainult 2 km kaugusel loodes asub Rebäse Liinamägi.

Sisestatud: 16.05.2018.

Mälestise ajalugu


Madsa Liinamäge (vana toponüüm) kui võimalikku linnust on mainitud 1942. aastal Elviire Keremi koostatud Karula kihelkonna muististe nimekirjas.
2012. aasta kevadel avastas Tartu Ülikooli arheoloogiadoktorant Pikne Kama linnuse põhjajalamilt käsitsi valmistatud savinõukillud, mis viitasid, et mäe jalamil on säilinud arheoloogilist kultuurkihti. 2014. aastal avastati kultuurkiht ka mäe lääneküljel olevalt platoolt, mida uuriti põhjalikumalt 2015. aasta suvel teostatud arheoloogilistel uuringutel. Uuringutel avastati inimtegevuse jälgi 6.–7. sajandini, sealhulgas märke pronksi sulatamisest.
Ettepaneku Madsa linnuse kultuurimälestiseks tunnistamiseks tegi 2014. aastal arheoloog Pikne Kama. Muinsuskaitseamet algatas mälestiseks tunnistamise menetluse ning koostas 2017. aastal eksperdihinnangu.
30.11.2017. a koosolekul vaatas Muinsuskaitse Nõukogu Muinsuskaitseameti koostatud eksperdihinnangu läbi ja tegi kultuuriministrile ettepaneku tunnistada linnus kultuurimälestiseks.

Sisestatud: 16.05.2018.

Üldinfo


Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.

Sisestatud: 22.05.2018.