Mälestise tunnus

Vastavus riikliku kaitse eeldusele.
Valgeranna puhkekompleksi peahoone vastab kõigile neljale üldisele kriteeriumile ning kümnele ehitismälestise kriteeriumile.

Vastavus üldistele kriteeriumitele:

1) olulisus
Endise ENSV Ministrite Nõukogu Valgeranna puhkekompleksi peahoone puhul on tegemist arhitektuurselt kõrgetasemelise, Eesti ajaloos märgilise tähtsusega ja suures osas autentsena säilinud hoonega, mis koos kino-mängudemaja ja saun-puhkemajaga moodustavad maastikul tervikliku ja nauditava ansambli.

2) selektiivsus
Postmodernistlikku arhitektuuristiili esindavad mälestiste hulgas kolm hoonet: Tallinna Linnahall (1980), Paide kultuurimaja (1987) ning Eesti Rahvusraamatukogu hoone (1993). Valgeranna puhkekompleksi hoonetele sarnaseid varase postmodernismi näiteid ei ole seni mälestiseks tunnistatud. Tegu on uuema ehituspärandiga, mille süsteemset uurimist ja väärtustamist alustati alles 2000. aastatel. Valgeranna puhkekompleksi hooned on laiapõhjalise uurimisprojekti „Eesti 20. sajandi (1870–1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs“ raames välja valitud selle ajastu ehituspärandit kõige paremini iseloomustava 114 objekti hulka.
Kõige lähedasemaks paralleeliks Valgerannale on samal ajal tellitud puhkemaja Narva-Jõesuus (arhitekt Marika Lõoke, sisearhitekt Taevo Gans, valmis 1980), mis on aga üksikhoone ega tekita enda ümber Valgerannaga võrreldavat privaatset keskkonda.

3) originaalsubstantsi säilivus
Hoone on säilinud valdavalt algses mahus ja ruumijaotuses.Peahoone numbritubade jaotuse muutmine ning merepoolne juurdeehitus ei ole kahjustanud algse ruumilise terviku tajumist.

4) tehniline seisukord
Valgeranna puhkekompleksi peahoone on heas seisukorras ja kasutuses hotellina. Hoone paikneb elujõulises suvituspiirkonnas. Hoonet on võimalik majutushoonena kasutada edaspidigi.


Vastavus ehitismälestise kriteeriumidele:

1) vanus
Valgeranna puhkekeskuse hooned on nõukogude perioodi ühed väärtuslikumad ja eripärasemad arhitektuuriteosed Eestis. Postmodernistlikku arhitektuuristiili esindab mälestiste hulgas Tallinna Linnahall, Paide kultuurimaja ning Eesti Rahvusraamatukogu hoone. Valgeranna puhkekompleksi hoonetele sarnaseid varase postmodernismi näiteid ei ole seni mälestiseks tunnistatud.

2) arhitektuuriväärtus
Peahoone suurim väärtus seisneb hoone valdavalt terviklikult säilinud arhitektuurses-mahulises kompositsioonis ja originaalses ruumijaotuses (avalike ruumide osas). Hoone on nõukogude nomenklatuurse puhkeasutuse kui hoonetüpoloogia unikaalne näide. Ühtlasi on hoone Raine Karbi uuenduslikuma loomeperioodi suurepärane näide.

3 ja 4) säilivus ja autentsus
Peahoone algne ruumiline tervik on hästi tajutav. Olulisematest uuendustest väärib esile toomist numbritubade ruumijaotuse muudatus ning merepoolse juurdeehituse rajamine.

5) interjööri või sisseseade säilivus
Peahoone interjöör on avalike ruumide puhul säilinud võrdlemisi ajastuomasel kujul. Algne ruumijaotus on valdavalt säilinud, välja arvatud numbritubades. Merepoolsele küljele on lisatud juurdeehitus. Säilinud on enamik arhitektuurseid detaile (nt vestibüüli betoonist kassettlagi, dolomiidist hammaslõikevööd trepikodades, trepid) ning algsed avatäited. Algne mööbel ei ole säilinud.

6) funktsiooni järjepidevus
Peahoone puhul on tegemist partei ja nõukogude valitsuse tipptegelastele mõeldud rannaresidentsiga, mis sisaldas nelja sviiti, töökabinette ja suurt vastuvõttude saali koos abiruumidega. Praegu, osaliselt ümberehitatuna töötab see majutusasutuse ja restoranina.

7) haruldus
Puhkekompleks tervikuna on nomenklatuurse eluviisi ilmekas näide, mis mitmekesistab arusaama nõukogude perioodi ehituspraktika võimalustest ja reeglite painutamisest. Valgeranna puhkekompleksi näol on tegemist erandliku hoonetüpoloogiaga, kus ei kehtinud tolleaegsed tavapärased ehitusnormid ega -juhised ning mis eristub ehitustegevuse peavoolust nii tellimuse tüübi, realiseerimise võimaluste kui ka kvaliteedi poolest.

8) terviklikkus ehk ansamblilisus
Tegemist on kolmest hoonest koosneva tervikliku puhkekompleksiga, mis moodustab maastikul nauditava ansambli.

9) silmapaistev mõju või sümboolne tähendus
Puhkekompleks rajati ENSV Ministrite Nõukogu nomenklatuuri liikmetele ja nende külalistele, sest vajati väärilisi puhkevõimalusi ning esinduslikku kohta võimuesindajate mitteametlikumateks kohtumisteks.

10) seos tuntud isikutega
Kompleksil on ajalooline väärtus ka tänu hooneid kasutanud isikute rollile ENSV ajaloos.Tegemist on tunnustatud arhitektide Raine Karbi, Meeli Truu, Taevo Gansi ja Sulev Vahtra arhitektuurilaadi terviklike näidetega.

Asukoha kirjeldus

Valgeranna puhkekompleks paikneb Pärnu lahe põhjakaldal Valgeranna külas ülejäänud küla asustusest suhteliselt eraldi. Maastik on mereäärne liivane männimets, looduskeskkonda on hoonestades muudetud minimaalselt. Puhkekompleksi territoorium on olnud piiratud traatvõrkaiaga, sissesõidutee ääres kahepoolne värav ja valvuriputka. Saun-puhkemaja ja peahoone juures pääses jalgväravate kaudu rannale. Krundil olid asfalteeritud liikumisteed ja välisvalgustusvõrk. Peahoone ette viis ringne sissesõidutee, hoone esisele betoonäärisega muruväljakule oli planeeritud asupaik skulptuurile, mis aga jäi teostamata.

Ajalugu

Puhkekompleks rajati ENSV Ministrite Nõukogu (MN) nomenklatuuri liikmetele ja nende külalistele, kuna oli tarvis nii väärilisi puhkevõimalusi kui esinduslikku kohta võimuesindajate mitteametlikumateks kohtumisteks. Puhkekompleks rajati mitmes etapis alates 1960. aastate keskpaigast.

1976. aastal on Meeli Truu koostanud kogu territooriumi hoonestusprojekti. Selle kohaselt pidanuks saunahoone ja mängude maja vahele, umbes praeguse pika ühekorruselise magala kohale ehitatama kompleksi peahoone. Üldplaani kontuuride alusel järeldub, et see pidanuks olema sümmeetriline V-kujulise põhiplaaniga hoone sakmeliste tagasiastetega tiibadel (elamiskorpus, ehitusaluse pinnaga 1250 m2), mille keskele oli paigutatud eraldi mahuna vestibüül-teeninduskorpus (150 m2), millega omakorda liitunuks omaette mahuna söökla (580m2) koos majandusõuega. Anekdootliku seiga tõttu (hoone makett olla olnud ETV vana-aastaõhtu saates taustaks, kui tehti mitmetimõistetavat nalja põrgu väravate teemal) peatanud Ministrite Nõukogu tellimuse, viies EKE Projekti kontorist kaasa ka poolelioleva projekti ja maketi.

1979. aasta alguses on MN asjadevalitseja asetäitja Viktor Simm allkirjastanud lähteülesande, millega telliti peahoone RPI-lt „Eesti Projekt“. Projekti peaarhitektiks on määratud Raine Karp. Etteantud ruumiprogrammis oli kaks kolmetoalist luksusnumbrit (kumbki 117 m2), kaks kahetoalist numbrit (65 m2), banketisaal 30 inimesele, vestibüül, garderoob, valveruumid jm. Raine Karbi projekt on valminud 1980. aastal. 1982. aasta veebruaris on Valgeranna peahoone projekt antud ENSV MN presiidiumi istungi otsusega üle Põllumajandustöötajate sanatooriumi Tervis taastusravi osakonna filiaali hoone ehitamiseks. Arvestades hoone funktsiooni ja esinduslikkuse muutumist palub „Tervis“ projekti korrigeerida: projektikohane valveruum näha ette valvemedõe ruumiks; kabinet arstikabinetiks, banketisaal ravikehakultuuri saaliks; vähendada hoone siseviimistluse astet ja vaadata läbi välise heakorrastuse projekt selle vähendamise suunas. Samal aastal on Raine Karbil valminud uus tööprojekt. Sellegipoolest on ehitatud ilmelgelt varasema projekti järgi ja 1983. või 1984. aastal valminud hoone on olnud Ministrite Nõukogu asjadevalitsuse hallata, kuni 1990. aastal läksid selle varad reorganiseeritud ENSV Riigikantseleile.

Kaitsevööndi ulatus

Valgeranna puhkekompleksi peahoonele, kino-mängudemajale ja saun-puhkemajale on määratud ühine kaitsevöönd eesmärgiga tagada kinnismälestiste säilimine sobivas ja toetavas keskkonnas ning mälestisi ümbritsevate ja nendega seotud kultuuriväärtuslike objektide ja elementide säilimine. Peahoone krundile jääb ja on kaitsevööndisse haaratud kultuuriväärtusliku elemendina peahoone esine maastikulahendus. Lisaks on ühise kaitsevööndi eesmärk tagada mälestiste vaadeldavus ja mälestistelt avanevate vaadete säilimine, misläbi on võimalik tajuda endisaegset kompleksi ühtse tervikuna. Olulised vaatesuunad on nii põhja poole jäävalt juurdepääsuteelt kui ka mere poolt. Privaatsust pakkuv kõrghaljastus hoonete ümbruses loob toetava ning ansamblilise keskkonna.