Mälestise tunnus

Suurim ja silmapaistvaim enne Teist maailmasõda ehitatud pais Eestis.

Kirjeldus

Linnamäe hüdroelektrijaama pais koos kalatrepiga on silmapaistvalt mastaapne ja kõrgel professionaalsel tasemel kavandatud betoonkonstruktsioon, mis tunnistati peale valmimist Eesti kauneimaks tööstusehitiseks. Elektrijaama paisu arhitektuurne lahendus ja konstruktsioonid koos kalatrepiga on enamjaolt algsel kujul säilinud. Elektrijaama kalatrepp ei ole teadaolevalt kunagi funktsioneerinud. Ehitise algupärast hüdrotehnilist osa säilitati paisu 2002. aasta rekonstrueerimistööde käigus nii palju kui oli võimalik - mõned osad lammutati ja valati uuesti, suures osas valati ehitisele peale uus betoonikiht.

Ajalugu

Hüdroelektrijaamu hakati Eestis rajama 19. sajandi lõpul. Andmed elektrienergia proovikasutamisest Kreenholmi vabrikutest pärinevad 1882. aastast. 1893. aastal ehitati Kunda tsemenditehases 260 hj veeturbiiniga hüdroelektrijaam.
Jägala joa juures asuvast vesiveskist pärinevad kirjalikud teated 13. sajandi algusest. Aastast 1688 pärinevatel kaartidel on joa juurde märgitud vesiveski. Ludvig August Mellini Liivimaa atlase 1798 koostatud kaardilehel on Jägala jõel rida vesiveskeid. Jägala jõe veeseadmeid (vesirattaid ja veeturbiine) kasutati teravilja jahvatamiseks, palkide saagimiseks, laastude ja sindlite lõikamiseks (Toimetised 2002, lk.56). Jägala veejõud meelitas tööstureid. Aktiivne ehitaja oli 1912 moodustatud Põhja Paberi- ja Tselluloosivabriku Aktsiaselts. Aastatel 1915-1917 ehitati Tallinna tselluloosivabriku filiaal Jägala puupapivabrik
Linnamäe hüdroelektrijaam (algul Jägala jõe elektrijaam) rajati Jägala jõe alamjooksule umbes 1,5 kilomeetri kaugusele Jägala jõe suudmest aastatel 1922–1924. Helsingi ülikooli professor Axel Verner Juselius koostas jaama projekti) juba 1917. aastal, kuid esimese maailmasõja tõttu lükkus ehitamine edasi.
Eesti Rahvusarhiivis on A.W. Juseliuse koostatud jaama projekt ja kirjavahetus riigiasutustega ehituse rajamise küsimuses. Seletuskirjas tööstuse osakonnale kirjeldatakse kavandatavaid ehitustöid: „Tamm ehitatakse betoonist, vesi jookseb selle ülemisest äärest sisse ja langeb sealt kolme turbiini peale, mis kolm generaatorit käima panevad. Viimased sünnitavad elektrijõudu, missugune Jägala puumassi vabrikusse juhitakse. Vabrik valmistab puumassi, mis raudteel Jägalast üle Raasiku Tallinna paberivabrikusse veetakse ja seal paberiks ümber töötatakse. Ehitamise kavad töötas välja professor Juselius, kes viimaste 30 aasta jooksul kõiki Soome veejõu sisseseadmete ehitamisi on juhtinud ja sarnaste jõujaamade konstruktor“ (ERA 969.4.763).
Hüdroelektrijaama töödejuhatajaks oli insener K.-E. Keltser, jaama võimsuseks kavandati 1500 hj ja aastatoodanguks 5 miljonit kWh.
Elektrienergia tootmine algas 17. aprillil 1924. Ehitise kompleksi kuulusid pais, jõujaamahoone, liigveelask, kalatrepp ja ülevoolupais (paisu kõrgus jõe põhjast 11,55 m) voolurahustiga. Jaama 11,8 m kõrgune pais sulges jõe 57 m laiuselt. Hüdroelektrijaamas oli kolm Francis -Zwilling-Turbineni turbiini, igaühe võimus 480 hj ja kolm generaatorit. Elektrivool juhiti 33kV liini kaudu Põhja Paberi- ja Puupapivabrikusse Tallinna.
Linnamäe jõujaamas töötas kolm elektrotehnikut, kes elasid Jägala vabrikuhoones ja töötasid vaheldumisi kaheksatunnilise tööajaga.
Turbiinid elektri näol andsid jõudu ka 1915. aastal ehitatud Jägala vabrikule. Vabrikus töötas 1922. aastal 130 töölist, kelle elumajad olid sealsamas vabriku juures. Esimesel tööaastal tootis HEJ umbes 3,8 miljonit kWh elektrienergiat. Valminud hüdroelektrijaama loeti omal ajal kaunimaks tööstusehituseks Eestis (Ibid).
Teise maailmasõja ajal 1941. aastal õhkisid taganevad Nõukogude väed hüdroelektrijaama hoone, kannatada said turbiinikambrid. Alles jäid pais ning kalatrepp ja jõujaama veealune osa. Aastail 1948-1952 koostati HEJ taastamisprojekt, kuid samal ajal alanud põlevkivienergeetika võidukäik peatas HEJ ehituse ja säilinud rajatis jäi aastakümneteks seisma.
Aastal 2001 alustas AS Eesti Energia hüdroelektrijaama taastamisprotsessi. Korraldati riigihange, konkursi võitis AS FKSM, kellega sõlmiti 09.augustil 2001 projekteerimise ja ehituse peatöövõtuleping. Martin Kruus kirjeldab 2002 kavandatud töid järgmiselt: „Tööde maksumuseks koos käibemaksuga on 33788120.- krooni. Tööde valmimistähtaeg on 30.august 2002. Jõujaama hoone taastamisel järgitakse endist arhitektuuri. Endised hüdrorajatised renoveeritakse ning tammi kohale üle jõe on plaanis ehitada rippsild“.
Anto Juske andis 2002 Eesti Maaparandus- ja Veeühistute Keskliidu kogumikus Toimetised hüdroelektrijaamale järgmise hinnangu: „Kuigi jõujaam sõjalõõmas hävis on 11,8 m kõrgune betoonpais tänaseni vastu pidanud. Üle 60 aasta on veemassid uhtunud õhkulastud jõujaama riismeid, rikkumata hüdroehitise alust. Paremat näidet betooni kvaliteedi kohta on raske leida“.
Enne Linnamäe hüdroelektrijaama taastamisprojekti juurde asumist Eesti Projektis uurisid tuukrid jõujaama veealust konstruktsiooni ja selle detaile: tehti kindlaks, mis võib jääda, mida peab remontima ja mida asendama. Konstruktsioonide tugevdamiseks valati tugitammile ja turbiini kanalitele kas peale või ümber ankrutega kinnitatav betoonkiht ( Ehitaja, 2003).
Taastamistööde käigus korrastas Eesti Energia 2002. aastal Linnamäe hüdroelektrijaama hüdrorajatised ja rajas turbiinihoone, tammi kohale ehitati üle jõe ulatuv rippsild ja avati juurdepääs paisule kõigist selle külgedest. Uue hüdroelektrijaama hoone ja silla projekteeris Raine Karp. Arvestati uue tehnikaga - praegused turbiinid on Soome Waterpumps WP OY soovitatud ja väiksemad kui vanad, seetõttu on uus hüdroelektrijaama hoone väiksem ajaloolisest hoonest. Hoone arhitektuurse osa ja silla on arhitekt Raine Karp projekteerinud jäljendamata vana hoonet. Hoone on kavandatud vana vundamendi peale.
Eesti Energia taastatud elektrijaam avati 10. detsembril 2002