Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kauplusehoone Saiakang 4, 1656.a.-20.saj.
Mälestise registri number 3077
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 15.04.1997
Registreeritud 15.04.1997
Mälestise vana number 89
Liigitus ehitismälestis

Inspekteerimised(2)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 30.01.15

Inspektor: TLPA juhtivspetsialist, Henry Kuningas

Märksõna(8)

Ehitised, Ehitiste liigid, Elamu, Eramu, Ehitusperioodid, 1918-1939, 1940-1991, 1521-1710.

Mälestise tunnus


Tallinna vanalinna ajaloolises all-linnas asuvas 17. sajandist pärineval hoonel on kõrge ajalooline ja arhitektuurne väärtus. Ainulaadsena on hoone ostukohana säilitanud oma algse kasutamisviisi.

Sisestatud: 25.08.2009.

Mälestise kirjeldus


Tegemist on ühekordse barokkstiilis kõrge viilkatusega S-kivikatusega kivimajaga. Raidkivi kõrval kaunistavad hoonet katusekarniis ning uste ja akende luugid. Siin 17. sajandil levima hakanud barokkstiil oli tagasihoidlik ja sageli klassitsistlik. Teisalt on pärand paigutada hoonesse dekoratiivseid raidkive just renessanslik. Barokliku välimuse annavad hoonele peale raidkivi ka nurgaliseenid. Hoone on kivist alusmüüriga ja plaanilahenduselt lihtne. 1825. aastal joonistatud tänavavaatega võrreldes on hoone säilinud samades gabariitides, kuid fassaadi lahendust on muudetud 1923. aastal, sest siis vahetati 6-ruudulised Saiakangi äärsed aknad arhitekt H. Johansoni projekti järgi vitriinakende vastu välja ning uuendati trepikoda. 1923. aastal likvideeriti vintskappaken katusel ja laiendati selle kõrval olevat uuki. Aknad on enamasti eestiaegsed, pööningul hilisemad. Säilitamisväärsed on eestiaegsed aknad ja aknahaagid ja -nurgikud. Algsena on idaseina lõunapoolses lõigus säilinud vaid üks lihtsas raidraamistuses väike aken. Mälestisel on kaks sissepääsu. Kahepoolne tahveluks viilufassaadil pole ehitusaegne. Teine sissepääs asub külgfassaadil. See lisasissepääs rajati 1930. aastatel. Teisele korrusele pääseb tammepuidust keerdtreppi mööda. Eesti ajal pääses trepikojast ka esimesele korrusele. 1976-77. aastatel viidi kunstiajaloolaste Mai Lumiste ja Mart Keskküla projekti järgi läbi mitmed muudatused avade paigutuse ja kuju suhtes, et pääseks mõjule hoone arhitektuuriline ilmekus. On teada, et hoones on olnud ka mantelkorsten, mis pole säilinud. Peale raidkivi teevad hoone väärtuslikuks keldri silindervõlvid, seinakonstruktsioonid (eriti Pühavaimu kiriku poolsed seinad), katusekonstruktsioon sarikatega ja katusekattega ning teisele korrusele viiv puittrepp. Väärtuslikuks võib pidada ka teist korrust ilmestavat pööningule viivat hilisemat keerdtreppi. Hoone siseruumides on kaasaegsed viimistluskihid. Esimesel korrusel on kohviku ruumid, teine ja pööningukorrus on kasutusel eluruumidena. Teisel korrusel on kenasti eksponeeritud katusesarikaid. Hoonel puudub õu.

Sisestatud: 25.08.2009.

Mälestise ajalugu


Hoone on osa ajaloolisest Tallinna all-linnast. Raekoja plats ja selle vahetu ümbrus on üks vanima asustusega piirkondi Tallinnas, kus toimus kauplemine juba 13. sajandil, mida soosis mere lähedus. 17. sajandil elavnes kaubandus veelgi. Erinevalt administratiivselt sõltumatust Toompeast oli all-linnas tuleohutuse tõttu juba 16. sajandil ehituseeskirjadega keelatud puithooneid ehitada. Seetõttu oli 17. sajandiks all-linn suures osas kivimajadega hoonestatud. Sel ajal püstitati väiksemahuline ja välisilmelt tagasihoidlik kivimaja Pühavaimu kiriku juurde kaubanduslikul eesmärgil. Hoone ehitusaastat markeerib majaomaniku Bernhard Hetlingi vapiga barokkstiilis raidkivi otsafassaadil ukse kohal aastaarvuga 1656. On arvatud, et uksepealmik võis olla toodud mõne muu hoone juurest ning hilisemal ajal lisatud. Võimalik, et uus kivimaja püstitati asendamaks mõnda teist kaubanduselus olulist hoonet, sest 1656. aastal kohustati Tallinnas linnamüüri ja bastionidevööndi rajamise korras kõrvaldama kõik linnale lähemal kui 300 sammu asunud hooned ja aiad. Selline nõudmine kordus sajandi jooksul veel kaks korda. Teisalt on jällegi teada, et 17. sajandi II poolel tegeleti mitmete keskaegsete hoonete ümberehitamiste ja täiendamistega. Seetõttu võivad maja mõningad osad olla keskaegsed, sest Pühavaimu seegile kuulusid paljud väikesed hooned seegi ümbruses, mida kasutati elamutena. Hoone koosnes esimesel korrusel poeruumist ja ülal vintskapiga katusealusest laokorrusest. Hoone on kuulunud jõukatele raehärradele, raeapteeker Johann Burchartile ja kullaseppade tsunftile.

Sisestatud: 12.09.2018.