Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kääbaskalmistu
Mälestise registri number 30798
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Arvel 07.04.2016
Registreeritud 27.04.2018
Mälestise liik arheoloogiamälestis

Paikvaatlused(1)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 17.05.19

Menetleja: Arheoloogianõunik, Anu Lillak

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kääbaskalmistu.

Mälestise tunnus


Kääbaskalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 07.04.2016.

Mälestise kirjeldus


Kääbaskalmistu asub künklikul moreenimaastikul kuuse-männi segametsas. Kalmistu koosneb üheksast kääpast, millest viis on pikliku ja neli ümara kujuga. Kääpad paiknevad kagu-loode suunalise metsatee lähedal, mõlemal pool teed. Neli kuhjatist (kääpad nr 2–5) (objektid reg-nr 30790–30793) moodustavad metsateega paralleelse rivi. Kääbaste välimuse põhjal otsustades, pärineb kääbastik I aastatuhande teisest poolest, mil taolised põletusmatuseid sisaldavad kalmed olid Kagu-Eesti aladel laialdaselt levinud.

Sisestatud: 07.04.2016.

Mälestise asukoha kirjeldus


Kääbaskalmistu asub Võru maakonnas Võru vallas Väiso külas Võru metskonna maatükil 52/V (katastriüksuse tunnus 91801:009:0036), mis praegu on kasutusel metsamaana.

Sisestatud: 07.04.2016.

Mälestise ajalugu


2002. aasta juunis juhatas Heiki Valgu, Kristin Ilvese ja Priit Lätti kääbaste juurde Vene talu peremees. Heiki Valgu koostatud kääbaste paiknemisskeem ja fotod on lisatud tema 27.05. 2002. samasse piirkonda toimunud inspektsiooni aruandele, mis asub TÜ Arheoloogia kabineti arhiivis.
2005. aastal leidis Heiki Valk ülejäänud kääbastes umbes 150 m kagu pool veel ühe kääpa (vt Lisa 2: kääbas nr 1), ning märkis selle Väimela näidissovhoostehnikumi plaanile (leht nr 4). 2007. aasta mais käisid kääbaskalmistut vaatamas Mare Aun, Heiki Valk, Riina Rammo ja Maria Smirnova.
2009. aasta aprillis toimunud inspektsiooni käigus mõõdistasid, kirjeldasid, võtsid GPS koordinaate ja koostasid uue asendi skeemi TÜ arheoloogia magistrandid Ülle Aguraiuja, Liis Livin, Maria Smirnova, Raido Roog ja Martin Malve.
2009. aasta mais käisid Raido Roog, Maria Smirnova, Ingvar Dereševski ja Liisi Taimre kääpaid pildistamas ja kirjeldusi üle kontrollimas.
2009. aasta juunis valmis Maria Smirnova jt ekspetihinnang kääbaskalmistu kultuurimälestisena riikliku alla võtmise ettepanekuga.
2015. aasta oktoobris andis Arnold Unt Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektorile Ulla Kadakale teada, et kääbastikul on toimunud lõhkumine.
2015 aasta 23. oktoobril vaatasid kääbaskalmistu üle Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor Ulla Kadakas, Muinsuskaitseameti Tartu maakonna vaneminspektor Ingmar Noorlaid, Võru maakonna vaneminspektor Kersti Siim, Muinsuskaitseameti kartograafia nõunik Kalle Lange, Muinsuskaitseameti koordinaator (looduslikud pühapaigad) Maria Smirnova ja Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste nõunik Martti Veldi. Vaatlusega tuvastati: kinnistul Võru metskond 52 on metsa raie- ning mineraliseerimistööde käigus kannatada saanud neli kääbast neist kaks on tugevamini kahjustatud. Maapinnal lebas põlenud luid. Luud korjati kokku.

Sisestatud: 07.04.2016.

Üldinfo


Keskmisel ja hilisrauaajal rajati matmispaikadeks pinnasest pikk- ja ümarkääpaid, mis paiknevad tihti rühmiti metsastel liivikutel veekogude läheduses. Keskmise rauaaja kääbaskalmistud koosnevad enamjaolt ümaratest kääbastest, mille kõrval võib olla ka mõni pikk vallitaoline kääbas. Kääbaste kõrgus on tavaliselt 0,5–1 m. Ümarkääbaste diameeter on 6–15 m, pikk-kääbaste pikkus on enamasti alla 20 m, kuid on ka kuni 50 m pikkuseid kääpakuhjatisi. Keskmise rauaaja kääbastesse maeti surnuid põletatult. Hilisrauaajal rajati ümaraid 3–6 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgusi kääpakuhjatisi, kuhu maeti põletamata surnuid.

Sisestatud: 07.04.2016.