Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Miinitraaleri Štšit vrakk
Mälestise registri number 30968
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis, veealune mälestis
Arvel 06.02.2018
Registreeritud 06.07.2018
X-koordinaat 407915.00
Y-koordinaat 6506820.50
Ava kaardil

Märksõna(1)

Veealune mälestis.

Mälestise tunnus


Vene impeeriumi esimeste miinitraalerite projekti (1915-1916) raames ehitatud tüüpilise Kapsiul-klassi laeva vrakk koos arheoloogilise ja loodusliku kontekstiga.

Sisestatud: 15.02.2018.

Kirjeldus


Miinitraaleri vrakk lebab kirde-edela suunas tugevalt merepõhja setetes suhteliselt otse. Ahtriosa on ülejäänud laeva küljest lahti murdunud ning lebab ca 10 m kerest edelas, olles viimasega risti. Laevakere on ca 33 m pikk ja ahtriosa on ca 15 m pikk

Sisestatud: 15.02.2018.

Asukoha kirjeldus


Laevavrakk asub ligikaudu 2,2 miili Kõpu poolsaarest (Vähelaidu laiust) lääne-edelas, laevateest vahetult põhjas. Sügavus leiukohal on u 12 – 13 meetrit, vraki kõrgus merepõhjast kuni 2 meetrit.

Sisestatud: 15.02.2018.

Ajalugu


ene Impeeriumi merevägi keskendus 20. sajandi alguses eelkõige allveerelvastuse välja arendamisele. Suurt tähelepanu osutati seetõttu meremiinide konstruktsiooni ning toimemehhanismide moderniseerimisele. Kuigi venelased suutsid maailma mastaabis välja arendada kõige efektiivsemad meremiinid, siis probleemiks kujunes nende veeskamise meetod. Kuni I maailmasõja alguseni puudus venelastel konkreetseks operatiivtegevuseks ettenähtud sõjalaevatüüp ehk miinitraaler.
1914.aasta sügisel soovis Balti laevastiku juhtkond suurendada traalimistöödeks sobilike laevade arvukust. Senimaani paigutati miinitraalid reeglina kauba- või abilaevadele, milledega tegelikult ei saanud efektiivselt faarvaatreid traalida. Sõjaolukorras oli aga tarvis väiksemat alust, mis on ehitatud spetsiifiliselt miinide veeskamiseks ning vajaduse korral välja traalimiseks. Ühtlasi pidi laeval olema väiksearvuline meeskond, sest lähtudes laevatüübi operatiivülesannetest olid kaotused merel möödapääsmatud. Juhul, kui selline õnnetus ka juhtub poleks väiksema laeva kaotamine riigi majandusele suureks koormaks.
Mereministeerium taotles 1914. aasta lõpus Valitsuselt kaheksa miinitraaleri ehitamist. Sõjalaevastiku järgnevast viieaasta ehitusprogrammist eraldati selleks 1,2 miljonit rubla, mistõttu 30. jaanuaril 1915 otsustati esialgu piirduda ainult nelja miinitraaleri ehitamisega ja samal aastal alustati miinitraalerite ehitustöödega.
Tallinna Vene-Balti laevatehases algas uue Kapsiul-klassi miinitraalerite Štšit ja Krambol ning Peterburgi Putilovi tehases Kapsiul ja Gruz ehitust. Miinitraalerid Štšit ja Krambol said valmis alles 1915. aasta septembris. Ajavahemikul oktoober 1915 kuni mai 1916 kestis miinitraalerite masinate ja mehhanismide katsetusperiood. Ametlikult arvati miinitraalerid teenistusse 1916. aasta juunis 1. traalerite rühma 3. divisjoni koosseisu.
Miinitraaler Štšit sõitis 6. detsembril 1916 Soele väinas sakslaste poolt veesatud miinile. Meremiin lõhkes laeva ahtri juures, misjärel alus hakkas vette vajuma. Traalimistööde üldjuhi vanemleitnant G. Dombrovski ettekande alusel säilis laeval kord ja distsipliin. Meeskonna hulgas paanikat ei tekkinud, mistõttu kõik komandöri käsud sai korrektselt täidetud. Miinitraaleri Štšit komandöri hinnangul polnud alust võimalik päästa, sest osa ahtrist oli plahvatuse tagajärjel lahti rebitud. Seejärel käskis komandör meeskonnal laevalt evakueerida, aluse kateldest lasti aur välja ning salajased dokumendid anti üle miinitraaleri Gruz komandörile. Alguses üritati traalerit küll ebaõnnestunult pukseerida, kuid laeva ahter oli merepõhjas kinni ning veepinnale jäi ainult vööriosa. Peatselt pukseerimise tross eemaldati ning Štšit uppus, hukkunuid ei olnud.

Sisestatud: 15.02.2018.