Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Asulakoht
Mälestise registri number 30977
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik arheoloogiamälestis, veealune mälestis
Arvel 05.03.2019
Ajutise kaitse alla võetud 08.03.2019
Registreeritud 11.03.2019
X-koordinaat 686195.36
Y-koordinaat 6497146.00
Ava kaardil

Määrused ja käskkirjad(3)

Ajutise kaitse alla võtmine Kivi-, kesk- ja uusaegsete esemete leiukoht, reg nr A30977 Kuupäev: 04.09.2018
Ajutise kaitse alla võtmine, peadirektori käskkiri, 8. märts 2019 nr 1.1-5/12-A Kuupäev: 08.03.2019
"Kultuurimälestiseks tunnistamine" Kultuuriministri 11.03.2019 käskkiri nr 52 (RT III, 13.03.2019, 1) Kuupäev: 11.03.2019

Paikvaatlused(3)

Seisund: rikutud

Paikvaatluse kuupäev: 02.09.19

Menetleja: Allveearheoloogia nõunik, Maili Roio

Märksõna(6)

Veealune mälestis.
Arheoloogia, Elupaigad, Asulakoht, Leiukohad, Kiviaja esemete leiukoht.

Mälestise tunnus


Arheoloogilisi leide ja teaduslikku informatsiooni sisaldav kultuurkiht.

Sisestatud: 13.03.2019.

Kirjeldus


Lahepera järv paikneb Peipsi läänekaldal 3,5 km kaugusel Alatskivilt Naelavere ürgoru madaldunud vaondis. Järve pikkus 2,6 km, laius 0,5 km, pindala u 100 ha ning sügavus keskmiselt 2 m ulatudes maksimaalselt 4,2 m. Järv on geoloogilises minevikus olnud Peipsi järve laheks olles tänaseks Peipsist eraldatud madala rannavalliga. Ligilähedaselt hinnatakse Lahepera järve eraldumise ajaks mitte varem kui 1290–1070 aastat tagasi. Rannavallist läbi kulgeb Lahe jõgi, mille kaudu on Lahepera järv ühenduses Peipsiga ja sealt tulenevalt on järve veetase suhteliselt sarnane Peipsi veetasemega ja kontrollitud viimase poolt. Mineraalses pinnases eksisteeriva Lahepera järvenõo sügavus ulatub 10 m ja see on täitunud kuni 9 m paksuselt orgaaniliste setetega, valdavalt järvemudaga.
Kiviaegne asulakoht paikneb Naelavere ürgoru laugel põhjaveerul, kus Maa-ameti LiDAR reljeefimudelil eristub u 1-1,5 m kõrgune rannajoont jälgiv (kumer) lauge astang. Sama astang kulgeb katkendlike lõikudena kogu Lahepera järve põhjaranniku ulatuses. Asulakohal on astangu kõrgust muudetud järve süvendamisel väljatõstetud materjaliga, mis on ebaühtlase paksusega (kuni 1.8 m) kihina laotatud rannajoone ja astangu vahelisele alale. Arheoloogilised leiud on saadud just sellest järvest välja tõstetud pinnasest. Arheoloogiliste leidude seas on kiviaegsele asulakohale iseloomulikud luutööjäägid ja nii mujalt toodud kui ka kohalikku tulekivi, mis viitavad hilismesoliitilisele (7000-5000 eKr) ja neoliitiliste (4000-1800 eKr) asustusele.
Kiviajal eksisteeris Lahepera järvenõos madalaveeline Peipsi järve laht. Asulakoht oli sel ajal „suure järve“ poolt kaitstud kirde-ida suunas paikneva maasäärega ja pakkus kiviaja inimesele soodsaid tingimusi kas ajutiseks või ka püsivama iseloomuga elupaigaks. Olemasolevad andmed järvenõo morfoloogia kohta viitavad sellele, et nõo põhjaveer on ebaühtlase kallakusega olles kohati väga järsk, kus vaid mõne meetri kaugusel rannajoonest on järvemuda kiht juba 6-8 m paksune. Samas on asulakoha alal järvenõo põhjaveer märksa laugem, mis lubab eeldada ka kiviaja asustusele soodsamaid tingimusi.

Sisestatud: 21.03.2019.

Asukoha kirjeldus


Asulakoht paikneb Alatskivi-Varnja maanteest ligikaudu 150 meetrit edelas, Lahepera järve põhjapoolses kaldavööndis.

Sisestatud: 13.03.2019.

Kaitsevööndi ulatus


50 meetri laiune kaitsevöönd mälestise piirist arvates.

Sisestatud: 03.04.2019.

Üldinfo


Asulakohtadeks nimetatakse paiku, kus on kompaktselt säilinud otsesele elutegevusele viitav arheoloogiline kultuurkiht: ehitiste ja kollete jäänused, esemed, toidujäänused jne. Mõni asulakoht on kasutusel olnud lühiajaliselt, teine jällegi aastasadu. Kui kiviaja külad ja laagripaigad rajati peamiselt veekogude äärde, siis edaspidi on elukoha valik sõltunud karjakasvatuseks ja põlluharimiseks sobilikest maadest. Varase põlluharimise ajal otsiti üles kergesti haritavad maad, kuid need kurnati kiiresti ära, mistõttu jäid neis paigus asuladki lühiajaliseks. Varasel rauaajal valitud elupaigad on sageli paiknenud juba samal kohal praeguste küladega. Keskmisel rauaajal aga olid asulad sageli linnuste vahetus läheduses. Hilise rauaaja ja keskaja asustuspilt on olnud üsna sarnane. Suur maastiku ümberkorraldus ja paljude, sageli juba muinasajal rajatud külade likvideerimine jääb 18.–19. sajandisse, kui rajati suured mõisapõllud ja krunditi talud.

Sisestatud: 13.03.2019.