Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Sabõrna ristipuud
Mälestise registri number 30984
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Arvel 27.11.2018
Registreeritud 26.06.2021
Mälestise liik ajalooline looduslik pühapaik

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Rahvapärimusega seotud koht.

Mälestise tunnus


Ristipuud vastavad nii riikliku kaitse üldistele kriteeriumitele kui ka ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumitele. Nendest olulisemad on selektiivsus ja pärimuse või tavade järjepidevus. Ristimetsad on osa Lõuna-Eesti matusekombestikust ja vaimsest kultuurist. Kagu-Eesti ristimetsad on ainukesed, mis on säilinud kunagi palju laiemalt levinud traditsioonist teha matuste käigus tee kõrval kasvavale puule rist. Ristide lõikamise traditsiooni Eestis on 17. sajandil kirjeldatud J. A. von Brandi ja A. Oleariuse reisikirjades. Ajalooliste allikate andmetel olid ristimetsad levinud ka naabermaades ja laiemalt Eestis, veel 20. sajandi esimesel poolel näiteks ka Saaremaal ja Viljandimaal. Soomes ja Põhja-Lätis dokumenteeritud ristipuude traditsioon on praeguseks praktiliselt välja surnud. Ka enamus Kagu-Eesti ristimetsi on hävinenud 20. või 21. sajandil seoses teede õigvendamise või laiendamisega ning metsamajandamise käigus. Tänapäeval säilinud ristimetsades on füüsiline tõend (puul paiknevad ristid), mis seostavad neid matuste käigus toimunud rituaalsete tegevustega ja vaimse pärandiga, mida antakse edasi suulise pärimuse kaudu. Võrdluses teiste looduslike pühapaikadega, kus tihti on paiga traditsiooniline rituaalne kasutamine katkenud, siis ristimetsi kasutatakse jätkuvalt ka tänapäeval tavandist lähtuvalt.

Sisestatud: 26.03.2021.

Mälestise kirjeldus


Sabõrna ristipuud paiknevad Põlva maakonnas Kanepi vallas Saverna küla vahetus läheduses Saverna-Krootuse tee põhjaküljes ligi 335 m ulatuses ja üksiku puuna tee lõuna küljel Suudla metsas. 2013. aastal loeti piirkonnas kokku 3 ristipuud (Tartu Ülikooli Looduslikud pühapaigad andmebaas). 2020-2021. aasta ülevaatuse käigus õnnestus tuvastada 6 ristipuud. Nendest 5 teest loode pool ja 1 kagu pool. Metsa üldine looduslik seisund on väga hea, ainult vähesel määral oli metsas tuulemurdu. Tõenäoliselt on mälestise alal veelgi ristipuid, kus puule tehtud rist on aja jooksul kinni kasvanud, nii et seda pole enam võimalik tänapäeval tuvastada.

Mälestist on kirjeldatud 1997. aastal kogutud pärimusteates:
Riste ikka tehti puudele. Savõrna metsas on üks rist, see sai minu vennanaisele. Emas suresi, olin ma 18. Ema rist sai sinna koskile Jõksi järve veerde. Võeti ja valiti selline puu, mis ei tule nii ruttu lõikuse alla, tüsedam puu. Lõigati rist ja pandi küündlakene ja lillekene sinna risti lõikamise aigu. Ristilõikaja oliva ikka mehed. Sääl tädide või sõtsede pojad. Rist oli enamasti kõikaig okaspuu pääl, oli ta siis mees- või naissurnu. Et jääb mälestus, kui sealt mööda sõidetass. Mälestuse asi. Taskunoaga lõigati. Siss võeti seal viina kah, pakuti läbi – tema mälestuseks kõik. (EFA I 21, 38 (1))

Sisestatud: 26.03.2021.

Üldinfo


Ristimetsad ja ristipuud on füüsiline jälg ja tõendus ristilõikamise kombest. Ristipuid hoiti ja seal mälestati lahkunut, kellele rist lõigati. Lõuna-Eesti matusekombestiku üheks osaks on olnud risti puusse lõikamine lahkunu viimasel teekonnal kodust kalmistule. Risti lõikajaks on reeglina lahkunu meessoost sugulane, sageli ristipoeg. Pärast risti lõikamist mälestatakse surnut ja juuakse pits viina või puskarit. Ristilõikamise traditsioon matusetalituse osana on tänaseks säilinud vaid Lõuna-Eestis, valdavalt ajaloolisel Võrumaal. Andmeid on, et 1930.–40. aastatel oli ristilõikamise tava veel täiesti elujõuline ka Saaremaal, kus lisaks ristimärgile lõigati puukoorde ka peremärke. Lisaks Eestile on ristilõikamise kombest teateid ka Põhja-Lätist, kus usuti, et puusse lõigatud rist aitab lahkunul leida viimsel kohtupäeval kodutee. Ühel puul võib olla üks või mitu risti.

Sisestatud: 13.03.2021.