Mälestise tunnus

Ristimets vastab nii riikliku kaitse üldistele kriteeriumitele kui ka ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumitele. Nendest olulisemad on selektiivsus ja pärimuse või tavade järjepidevus. Ristimetsad on osa Lõuna-Eesti matusekombestikust ja vaimsest kultuurist. Kagu-Eesti ristimetsad on ainukesed, mis on säilinud kunagi palju laiemalt levinud traditsioonist teha matuste käigus tee kõrval kasvavale puule rist. Ristide lõikamise traditsiooni Eestis on 17. sajandil kirjeldatud J. A. von Brandi ja A. Oleariuse reisikirjades. Ajalooliste allikate andmetel olid ristimetsad levinud ka naabermaades ja laiemalt Eestis, veel 20. sajandi esimesel poolel näiteks ka Saaremaal ja Viljandimaal. Soomes ja Põhja-Lätis dokumenteeritud ristipuude traditsioon on praeguseks praktiliselt välja surnud. Ka enamus Kagu-Eesti ristimetsi on hävinenud 20. või 21. sajandil seoses teede õigvendamise või laiendamisega ning metsamajandamise käigus. Tänapäeval säilinud ristimetsades on füüsiline tõend (puul paiknevad ristid), mis seostavad neid matuste käigus toimunud rituaalsete tegevustega ja vaimse pärandiga, mida antakse edasi suulise pärimuse kaudu. Võrdluses teiste looduslike pühapaikadega, kus tihti on paiga traditsiooniline rituaalne kasutamine katkenud, siis ristimetsi kasutatakse jätkuvalt ka tänapäeval tavandist lähtuvalt.

Kirjeldus

Moorimäe ristimets asub Põlvamaal Põlva vallas Peri külas Rosma–Tiike–Leevi maantee idaküljel 127 m pikkusel alal. Moorimäe ristimets on peamiselt okaspuumets, kus kasvavad kuused ja männid. Alusmetsas ja nooremate puude seas esineb ka pihlakaid, kaski, haabu, tammesid ja muid lehtpuid. Riste on lõigatud ainult mändidesse ja kuuskedesse. 2012. aasta inventuuri käigus tuvastati 30 ristipuud – 13 kuuske ning 17 mändi. Suurimaks ristide arvuks ühel puul loeti 11. Välitööde käigus 2021. aastal leiti ristimetsas 26 ristipuud. Võrdluses teiste ristimetsadega esineb Moorimäe ristimetsas märgatavalt rohkem mitme ristiga ristipuid. See võib seostuda mõnes piirkonnas levinud kombega teha ühe pere mälestusristid sama puu peale. Üldine ristimetsa seisukord on hea. Välitööde ajal leiti üks rist, mis oli suhteliselt hiljuti lõigatud. Moorimäe ristimetsa kohta on arhiveeritud kuus pärimuspala, millest enamus koguti looduslike pühapaikade inventuuri käigus Põlva kihelkonnas 2012. aastal. Pärimuses kirjeldatakse ristimetsa paiknemist, ristide lõikamist ning selle käigus viina ja kommi pakkumist. Põhjendatakse, et rist lõigatakse surnu mälestuseks ja risti et lõikamine takistas surnu koju naasmist. Risti lõikajaks oli mees. Männile lõigati naise ja kuusele mehe rist, ent see traditsioon ei olnud järjepidev. Üks haruldane teade mainib, et ühele inimesele võidi lõigata rist ka erinevatesse ristimetsadesse. Pärimusest lähtub, et Moorimäe ristimetsa kasutamise kombestik on elav, inimesed mäletavad ristide lõikamist ja osaliselt seostavad riste puudel konkreetsete inimeste ja nende matusega.

Üldinfo

Ristimetsad ja ristipuud on füüsiline jälg ja tõendus ristilõikamise kombest. Ristipuid hoiti ja seal mälestati lahkunut, kellele rist lõigati. Lõuna-Eesti matusekombestiku üheks osaks on olnud risti puusse lõikamine lahkunu viimasel teekonnal kodust kalmistule. Risti lõikajaks on reeglina lahkunu meessoost sugulane, sageli ristipoeg. Pärast risti lõikamist mälestatakse surnut ja juuakse pits viina või puskarit. Ristilõikamise traditsioon matusetalituse osana on tänaseks säilinud vaid Lõuna-Eestis, valdavalt ajaloolisel Võrumaal. Andmeid on, et 1930.–40. aastatel oli ristilõikamise tava veel täiesti elujõuline ka Saaremaal, kus lisaks ristimärgile lõigati puukoorde ka peremärke. Lisaks Eestile on ristilõikamise kombest teateid ka Põhja-Lätist, kus usuti, et puusse lõigatud rist aitab lahkunul leida viimsel kohtupäeval kodutee. Ühel puul võib olla üks või mitu risti.