Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Tõrvapalo ristimets
Mälestise registri number 30996
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Arvel 27.11.2018
Registreeritud 26.06.2021
Mälestise liik ajalooline looduslik pühapaik

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Rahvapärimusega seotud koht.

Mälestise tunnus


Ristimets vastab nii riikliku kaitse üldistele kriteeriumitele kui ka ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumitele. Nendest olulisemad on selektiivsus ja pärimuse või tavade järjepidevus. Ristimetsad on osa Lõuna-Eesti matusekombestikust ja vaimsest kultuurist. Kagu-Eesti ristimetsad on ainukesed, mis on säilinud kunagi palju laiemalt levinud traditsioonist teha matuste käigus tee kõrval kasvavale puule rist. Ristide lõikamise traditsiooni Eestis on 17. sajandil kirjeldatud J. A. von Brandi ja A. Oleariuse reisikirjades. Ajalooliste allikate andmetel olid ristimetsad levinud ka naabermaades ja laiemalt Eestis, veel 20. sajandi esimesel poolel näiteks ka Saaremaal ja Viljandimaal. Soomes ja Põhja-Lätis dokumenteeritud ristipuude traditsioon on praeguseks praktiliselt välja surnud. Ka enamus Kagu-Eesti ristimetsi on hävinenud 20. või 21. sajandil seoses teede õigvendamise või laiendamisega ning metsamajandamise käigus. Tänapäeval säilinud ristimetsades on füüsiline tõend (puul paiknevad ristid), mis seostavad neid matuste käigus toimunud rituaalsete tegevustega ja vaimse pärandiga, mida antakse edasi suulise pärimuse kaudu. Võrdluses teiste looduslike pühapaikadega, kus tihti on paiga traditsiooniline rituaalne kasutamine katkenud, siis ristimetsi kasutatakse jätkuvalt ka tänapäeval tavandist lähtuvalt.

Sisestatud: 26.03.2021.

Mälestise kirjeldus


Tõrvapalo ristimets asub Võru maakonnas, Rõuge vallas, Ruuksu külas, Sänna-Rõuge tee ääres, selle lõunaküljel ligikaudu 200 meetri pikkusel metsalõigul. Arvatavasti seostub ristimets matuseteekonnaga Rõuge surnuaiale. Kõige rohkem ristipuid koos mitmete ristidega (sh puu 10 ristiga) asub mälestise läänepoolsel serval teede ristis. Ristipuude kontsentratsioon hõreneb liikudes Rõuge poole. 2020. aasta ülevaatuse käigus tuvastati ka suhteliselt värske rist, mis kinnitab, et ristimets on ka praegu kasutuses. Mälestist ümbritsevatel aladel on laialdased lageraielangid. Seal hulgas võeti vahemikus 2015–2017 maha ristimetsa tagune mets, kuid lõikusest säästeti ristimetsa tuumikala maantee ääres.

Ristimetsa kohta on arvukalt pärimusteateid, näiteks 1992. aastal kogutud järgmine teave:
Isä suri mul ära, ma kartsin tedä väega, ku ta surnu olli. Ma nakse tedä unes nägemä. Terve aasta, iga öö. Imä läts sis küläarsti manu´, see ütli, et mine selle risti juure, mis esäle puu sise tettü om, ja võta säält liiva ja pane voodisse. Minä es tiädnü, et imä mind nõnna ravis. Kaesin iks, et mis tuu säng nii liiva täüs om. Hädä kadus är´. Sis mitme aasta päräst ütli imä, et timä tõi sedä liiva. (K I 92, 141 (10)).

Sisestatud: 26.03.2021.

Üldinfo


Ristimetsad ja ristipuud on füüsiline jälg ja tõendus ristilõikamise kombest. Ristipuid hoiti ja seal mälestati lahkunut, kellele rist lõigati. Lõuna-Eesti matusekombestiku üheks osaks on olnud risti puusse lõikamine lahkunu viimasel teekonnal kodust kalmistule. Risti lõikajaks on reeglina lahkunu meessoost sugulane, sageli ristipoeg. Pärast risti lõikamist mälestatakse surnut ja juuakse pits viina või puskarit. Ristilõikamise traditsioon matusetalituse osana on tänaseks säilinud vaid Lõuna-Eestis, valdavalt ajaloolisel Võrumaal. Andmeid on, et 1930.–40. aastatel oli ristilõikamise tava veel täiesti elujõuline ka Saaremaal, kus lisaks ristimärgile lõigati puukoorde ka peremärke. Lisaks Eestile on ristilõikamise kombest teateid ka Põhja-Lätist, kus usuti, et puusse lõigatud rist aitab lahkunul leida viimsel kohtupäeval kodutee. Ühel puul võib olla üks või mitu risti.

Sisestatud: 13.03.2021.