Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Ohverdamiskoht „Hiieotsa“
Mälestise registri number 31013
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Arvel 04.01.2019
Registreeritud 15.09.2020
Mälestise liik ajalooline looduslik pühapaik

Märksõna(3)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Hiiekoht.

Mälestise tunnus


Vastavus ajaloolise loodusliku pühapaiga riikliku kaitse kriteeriumitele.

1) Vanus – Ohverdamiskoha aktiivse kasutamise algus on varasem 20. sajandist.
2) Kirjaliku ja/või pärimusliku teabe olemasolu – Hiieotsa ohvri-/hiiekivisid on mainitud neljas teates. Piirkonna pühadusest annab tunnistust kohanimi „Hiieotsa“, mis esineb järjepideva toponüümina seoses mitme objektiga 19. sajandi teisest poole kaartidest kuni tänapäevani. Suurkivi on märgitud juba 1901. aasta mõisakaardil.
3) Pärimuse või tavade järjepidevus – Mõned piirkonna vanemad elanikud on ohvrikivist teadlikud ja paik on kantud pärandkultuuri kaardikihile kohaliku elaniku ütluste ja juhatuse põhjal. Lisaks on Hiieotsa kivikülvi piirkond koos Suurkiviga kohalikele elanikele oluline puhkeala.

Sisestatud: 12.06.2020.

Mälestise ajalugu


Ohverdamiskoht Hiieotsa asub Harju maakonnas Laitse külas. Ohverdamiskohast läänes asub loodusliku pühapaiga sama nime kandev Hiieotsa talu. Mälestise ala on piiritletud Hiiekivide kivikülviga, mille kese jääb kõrgepingeliini alla. Põhjast, lõunast ja idast piirab ala mets. Pärimus kirjeldab loodusliku pühapaiga tunnusele vastavaid kive – ohverdamispärimusega on seostatud Hiieotsa Suurkivi, mis on välimuselt kõige imposantsem, ning Hiieotsa talu lähistel tee ääres olevat ohvrikivi, mis on tänaseks osaliselt lõhutud. Üks pärimusteade mainib üldiselt, et seal olid hiiekivid. Laitse Hiieotsa ohverdamiskohta kirjeldavad neli pärimusteadet, milles kajastub paiga pühadus. Tõenäoliselt viitab nii pärimus hiiekividest kui ka Hiieotsa kohanimi kunagisele hiiele kirjeldatud piirkonnas. Kahjuks pole tänapäeval kättesaadavate andmete põhjal võimalik kunagise hiie asukoha piire täpsemalt määratleda. Pärimusteadetest võib aga kindlasti järeldada, et selles kohas on ohverdamistegevus (pühaks pidamine) olnud suunatud kividele ning kuna pärimusteadetega seonduvas kohas asub kompaktsel alal silmapaistev kivikülv, siis on alust ohverdamiskohta piiritleda just selle alaga.

Sisestatud: 19.06.2020.

Üldinfo


Eesti looduslikke pühapaiku mainitakse esmakordselt juba 13. sajandil Läti Henriku kroonikas ja on tähelepanu pälvinud teiste keskaja ja varauusaja kroonikute kirjutistes. Nendes kirjeldatakse kivide, puude ja teiste loodusobjektide austamist ning nende seotud ohverdamist – läbiv on pühaduse motiiv ja keeld paika rikkuda. 17. sajandisse jääb ka esmakordne sõna "hiis" mainimine kirjakeeles. Täpsemad andmed looduslike pühapaikade kohta pärinevad rahvaluule kogumise perioodist, mis sai alguse 19. sajandi lõpus ning kestab tänase päevani. 19. sajandi lõppu on nimetatud traditsioonilise folkloori hääbumisperioodiks ja seega võib arhiivides leiduv pühakoha pärimus olla napisõnaline. Samas sai hiietega seonduv pärimus tuge ja mõjutusi ärkamisaja ideoloogiast ning levinud kirjasõnast. Looduslikud pühapaigad on olulised piirkondliku identiteedi hoidjad ja samal ajal ka rahvusliku identiteedi osa ärkamisajast kuni tänapäevani. Iga loodusliku pühapaiga vanus on eraldi uurimisküsimus ja üldisi printsiipe pühapaikade vanuse määramisel on raske sõnastada. Siiski on oletatud, et osad Põhja-Eesti hiiekohad võivad ulatuda tagasi kuni eelrooma rauaajani (500 eKr–50 pKr), kuid samas on looduslikke pühapaiku, mille kasutus võis saada alguse alles 19. sajandil. Igal juhul võib väita, et looduslike pühapaikade traditsioon esindab eelkristlikku arusaama, mille puhul nähti loodust hingestatult ja peeti pühaks erinevaid looduse objekte. Looduslikud pühapaigad pole ainult kultusobjektid, vaid ka erinevate teadusharude – folkloristika, arheoloogia, etnoloogia, ökolooga, ajaloo jne – uurimisallikaks, mis kannavad väärtuslikku teavet inimese ja teda ümbritseva looduskeskkonna omavaheliste suhete kohta minevikus ja tänapäeval.

Sisestatud: 19.06.2020.