Mälestise tunnus

Vastavus ajaloolise loodusliku pühapaiga riikliku kaitse kriteeriumitele.

1) Esiteks on määrava tähtsusega objekti vanus ja asukoht. Kirjalike ja arhiivides talletatud suulise rahvapärimuse andmete põhjal on Rosma ristimets järjepidavalt olnud kasutuses 19.–21. sajandini.

2) Teiseks on oluline ajalooliste looduslike pühapaikade puhul hinnata kirjaliku ja/või pärimusliku teabe olemasolu. Rosma ristimets on rikkaliku rahvapärimusega ning kõrgelt hinnatud objekt kohalikus pärimuskultuuris ja oluline kohaliku identiteedi kandja. Rosma ristimetsa kohta on arvukalt teateid Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluule Arhiivis (ERA). Rosma ristimetsa on uurinud folkloristid Richard Viidalepp, Lilia Briedis ja Marju Kõivupuu.

3) Kolmandaks kriteeriumiks on pärimuse või tavade järjepidevus. Rosmas on ristilõikamise traditsioon järjepidevalt jätkunud vähemalt 19. sajandi keskpaigast kuni tänapäevani. Ristimetsa säilitamisega võimaldatakse jätkata sajandite pikkust ristilõikamise traditsiooni, mis on sellisel kujul säilinud vaid Kagu-Eestis.

Mälestise ajalugu

Esimesed kirjalikud teated Põlva lähedal Rosma küla juures olnud ristimetsast pärinevad 19. sajandi keskelt Põlva koguduse õpetaja Johann Georg Schwarzi (1793–1874, õpetaja aastatel 1820–1868) sulest. Rahvapärimuslikke teateid Rosma (Sulendõ) ristimetsa kohta on erinevate rahvaluule ekspeditsioonide käigus kogutud juba alates 1930. aastatest. Esimesed põhjalikumad välitööd Rosmas viis 1931. aastal läbi tuntud rahvaluulekoguja Richard Viidalepp. 1966. aasta suvel toimunud rahvaluule ekspeditsioonil talletas Lilia Briedis Rosma kohta üles mitu teated. 1990. ja 2000. aastatel teostas ristipuudega seotud rahvaluule kogumist Võru- ja Põlvamaal folklorist Marju Kõivupuu. Laiem üldsus sai Rosma ristimetsast teada 2005. aastal, kui Põlva-Võru maantee laiendamise käigus saeti ajakirjanduse andmeil maha 50-60 ristipuud.

Üldinfo

Ristimetsad ja ristipuud on füüsiline jälg ja tõendus ristilõikamise kombest. Ristipuid hoiti ja seal mälestati lahkunut, kellele rist lõigati. Lõuna-Eesti matusekombestiku üheks osaks on olnud risti puusse lõikamine lahkunu viimasel teekonnal kodust kalmistule. Risti lõikajaks on reeglina lahkunu meessoost sugulane, sageli ristipoeg. Pärast risti lõikamist mälestatakse surnut ja juuakse pits viina või puskarit. Ristilõikamise traditsioon matusetalituse osana on tänaseks säilinud vaid Lõuna-Eestis, valdavalt ajaloolisel Põlva- ja Võrumaal. Andmeid on, et 1930.–40. aastatel oli ristilõikamise tava veel täiesti elujõuline ka Saaremaal, kus lisaks ristimärgile lõigati puukoorde ka peremärke. Lisaks Eestile on ristilõikamise kombest teateid ka Põhja-Lätist, kus usuti, et puusse lõigatud rist aitab lahkunul leida viimsel kohtupäeval kodutee. Ühel puul võib olla mitu risti või üks rist.