Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Rosma ristimets
Mälestise registri number 31014
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 15.01.2019
Registreeritud 03.01.2020
Liigitus ajalooline looduslik pühapaik

Inspekteerimised(1)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 04.11.19

Menetleja: Põlvamaa nõunik, Anu Lepp

Märksõna(2)

Arheoloogia, Kultuspaigad.

Mälestise tunnus


Rosma ristimets vastab vaimse kultuuripärandi hulka kuuluvate looduslike pühapaikade kriteeriumidele ja tunnustele: Rosma ristimets tervikuna on traditsioonilise rituaalse tegevusega seotud ajalooline looduslik pühapaik, mille kohta on säilinud rahvapärimuslikke andmeid pühakspidamise ning usuliste ja rituaalsete tegevuste kohta.

Sisestatud: 13.01.2020.

Mälestise ajalugu


Esimesed kirjalikud teated Põlva lähedal Rosma küla juures olnud ristimetsast pärinevad 19. sajandi keskelt Põlva koguduse õpetaja Johann Georg Schwarzi (1793–1874, õpetaja aastatel 1820–1868) sulest. Rahvapärimuslikke teateid Rosma (Sulendõ) ristimetsa kohta on erinevate rahvaluule ekspeditsioonide käigus kogutud juba alates 1930. aastatest. Esimesed põhjalikumad välitööd Rosmas viis 1931. aastal läbi tuntud rahvaluulekoguja Richard Viidalepp. 1966. aasta suvel toimunud rahvaluule ekspeditsioonil talletas Lilia Briedis Rosma kohta üles mitu teated. 1990. ja 2000. aastatel teostas ristipuudega seotud rahvaluule kogumist Võru- ja Põlvamaal folklorist Marju Kõivupuu. Laiem üldsus sai Rosma ristimetsast teada 2005. aastal, kui Põlva-Võru maantee laiendamise käigus saeti ajakirjanduse andmeil maha 50-60 ristipuud.

Sisestatud: 13.01.2020.

Üldinfo


Ristimetsad ja ristipuud on füüsiline jälg ja tõendus ristilõikamise kombest. Ristipuid hoiti ja seal mälestati lahkunut, kellele rist lõigati. Lõuna-Eesti matusekombestiku üheks osaks on olnud risti puusse lõikamine lahkunu viimasel teekonnal kodust kalmistule. Risti lõikajaks on reeglina lahkunu meessoost sugulane, sageli ristipoeg. Pärast risti lõikamist mälestatakse surnut ja juuakse pits viina või puskarit. Ristilõikamise traditsioon matusetalituse osana on tänaseks säilinud vaid Lõuna-Eestis, valdavalt ajaloolisel Põlva- ja Võrumaal. Andmeid on, et 1930.–40. aastatel oli ristilõikamise tava veel täiesti elujõuline ka Saaremaal, kus lisaks ristimärgile lõigati puukoorde ka peremärke. Lisaks Eestile on ristilõikamise kombest teateid ka Põhja-Lätist, kus usuti, et puusse lõigatud rist aitab lahkunul leida viimsel kohtupäeval kodutee. Ühel puul võib olla mitu risti või üks rist.

Sisestatud: 13.01.2020.