Mälestise tunnus

Viljandi vana kalmistu puhul on tegu silmapaistva näitega Eesti kalmistukultuuri arengust 18. sajandi lõpust kuni 20. sajandi lõpuni. Säilinud on kalmistule iseloomulikud ajaloolised rajatised: kabel (1775), väravad, piirdemüür ja haljastuselemendid ning rikkalikult kõrge kunstiväärtusega hauatähiseid ja -piirdeid, samuti perekonnakabeleid.

Kirjeldus

Kalmistut ümbritseb osaliselt maakiviaed, Riia mnt ja Kalmu tn poolses küljes hekk. 1775.a valminud kabelini viib Riia maanteelt 1891.a. valmistatud sepisvärav, Vaksali tn ja Riia maantee nurgal viib sepisvärav õigeusu kalmistu alale, Vaksali tänava ääres on kaks graniidist tahutud värvapostidega väravakäiku. Kalmistul paikneb kolm kabelit: 1775.a. valminud kõrge kelpkatusega matusekabel hauakambritega kihelkonna mõisnike ja jõukamate linnakodanike matmiseks, 1908.a perekond Pallitseri hauakabel Jaani koguduse kalmistul ja 1928.a. paiku ehitatud Toomas Pihlaku hauakabel Pauluse koguduse kalmistul.
Kalmistul on säilinud hulgaliselt Viljandi kivitöömeistrite Hans Kivistiku ja W. Wiiki valmistatud kõrge kunstiväärtusega hauatähiseid, samuti neli skulptor August Weizenbergi ja kaks skulptor Anton Starkopfi valmistatud hauaskulptuuri. Aastatel 1998-2000 inventeeriti Muinsuskaitseameti eestvõttel kalmistu hauarajatisi ning kõrge kunstiväärtus omistati neist 135le. Kunstimälestiseks on tunnistatud August Weizenbergi skulptuur „Naine ankruga“ (1908) Hans Sassi haual (registri nr 19984) koos hauaplatsi ümbritseva erakordselt rikkaliku dekooriga rauast piirdeaiaga, skulptuur „Rahuingel“ (1908) koos piirdeaiaga perekond Kolgi hauaplatsil (registri nr 19985), skulptuur „Lootus“ (registris „Naine lillepärjaga“, registri nr 19983) Sophie Rosenbergi haual, marmorist originaalskulptuur on eksponeeritud Jaani kirikus, hauaplatsile on 2015.a. asetatud koopia.
Kalmistule on maetud rida Eesti aja- ja kultuuriloos olulisi haridus-, kultuuri-, majandus-, teadus- ja riigitegelasi. Siia on maetud Eesti Vabariigi esimene riigisekretär Theodor Aleksander Käärik, kirjanik ja poliitik Jaan Lattik, kunstnikud Franz Burchard Dörbeck, Gustav Mootse, Villem Ormisson, helilooja Friedrich Kuhlbars, luuletaja ja raamatukaupmees Andres Rennit, kirjanikud Vello Lattik ja Rudolf Rimmel, näitlejad Hilda Marie Gleser ja Ida Urbel, arst Mats Nõges, fotograaf Jaan Riet jpt.
Kalmistul kajastuvad 20. sajandil toimunud ajalooprotsessid ning seosed Vabadussõja ning I ja II maailmasõjaga: siin paikneb Vabadussõjas hukkunute matmispaik mälestussambaga, II maailmasõjas hukkunud saksa sõjaväelaste kalmistu ning Viljandi Garnisoni kalmistu.

Asukoha kirjeldus

Viljandi Vana kalmistu asub Viljandi linnas Vaksali tn, Riia maantee, Kalmu tänava, Reinu tee ja Ugala teatri vahelisel alal.

Ajalugu

Viljandi Vana kalmistu on asutatud kihelkonnakalmistuna 1773. a. Maa eraldati kalmistule Riia maantee äärde Viljandi mõisa maast. Kabel valmis 1775. a.
Kalmistut laiendati teadaolevalt esmakordselt 1813. a. 1860. a jagati Viljandi rahvarohke luterlik kogudus Viljandi linnakoguduseks ehk Jaani koguduseks (sai kalmistust ühe kolmandiku) ja Viljandi maakoguduseks ehk Pauluse koguduseks (sai kalmistust kaks kolmandikku). Luterlike koguduste kalmistuala laiendati etapiti ka järgnevatel aegadel.
1846. a asutati Vaksali tn ja Riia mnt nurgal asuvale maale Viljandi õigeusu koguduse liikmete matmiseks õigeusu kalmistu.
1915. a eraldati kalmistu edelanurgas Riia mnt ääres maatükk I maailmasõjas langenute matmiseks, mida tänapäeval tunneme Garnisoni kalmistuna. Siia on maetud I maailmasõja ajal vene sõjaväelasi ning Eesti Vabariigi ajal Viljandis aega teeninud sõjaväelasi. Matmisala kujundati ümber Roman Haavamäe kavandi alusel aastatel 1939-1940. Matmispaik korrastati 1994. a. Vabadussõja ajal rajati kalmistu idaossa Vabadussõjas hukkunute matmispaik, siia on maetud 42 langenut. 1933. a kujundati matmisala Roman Haavamäe kavandi alusel ümber ning püstitati uus mälestussammas. Matmispaik korrastati ja mälestussammas taasavati 1991. a. 1941. a II maailmasõja ajal rajati Viljandi kalmistu kaguossa saksa sõjaväelaste kalmistu, siia on maetud ligi 700 langenut. Saksa sõjaväelaste kalmistu rekonstrueeriti Saksa Sõjahaudade Hoolde Rahvaliidu eestvedamisel 1993. a.

Kaitsevööndi ulatus

Kaitsevööndit ei kehtestata