Mälestise tunnus

Ohvrikoht Hiis on tähelepanuväärne paik, mille kohta on säilinud kohapärimus, mis kirjeldab kahte kõrvuti paiknevat hiiekohta ja piirkonna pühadust. Ohvrikoht on oluline teadusliku informatsiooni allikas ajalooliste rituaalsete praktikate uurimisel ning väärtuslik pärandmaastiku kihistus. Varudi soos asuv ohvrikoht vastab riikliku kaitse eeldusele, sh nii riikliku kaitse üldistele kui ka ajalooliste looduslike pühapaikade kriteeriumitele, ning esindab Eesti kultuuripärandi väärtuslikumat osa. Vanim arhiiviallikas ohvrikoha kohta on 1881. aasta mõisakaart, kus soosaar on tähistatud nimega „Ije saar“ ja Varudi raba nimetus on kaardil „Ije saare raba“. Ohvrikoha kohta on arhiivides säilinud üheksa pärimusteadet, mis kirjeldavad kahte kõrvuti paiknevat hiit ja kajastavad paiga pühadust. Täiendava kultuuriloolise kihistusena nimetatakse piirkonda ka pelgupaigaks.

Kirjeldus

Ohvrikoht Hiis asub Lääne-Viru maakonnas, Viru-Nigula vallas, Varudi külas, Kunda metskond 39 katastriüksusel (KÜ 90202:001:0214) – kokku 1,37 ha suurusel alal. Ohvrikoht paikneb soosse ulatuval piklikul kõrgendikul, mis on põhjast, idast ja läänest ümbritsetud märgalaga. Ohvrikohas kasvab täiskasvanud segamets ja paik on hiljutisest inimtegevusest mõjutamata. Pärimuse põhjal tuvastati minevikus piirkonnas kahte kõrvuti asetsevat hiiepaika – Suur hiis ja Väike hiis – mis eristusid väheke kõrgemate aladena ümbritsevast sooalast. Tänapäeval ei ole võimalik neid hiiekohti enam üksteisest looduses eristada ja mälestis hõlmab mõlemat hiiekohta.

Üldinfo

Eesti looduslikke pühapaiku sh hiiekohti mainitakse esmakordselt juba 13. sajandil Läti Henriku kroonikas ja on tähelepanu pälvinud teiste keskaja ja varauusaja kroonikute kirjutistes. Nendes kirjeldatakse kivide, puude ja teiste loodusobjektide austamist ning nende seotud ohverdamist – läbiv on pühaduse motiiv ja keeld paika rikkuda. 17. sajandisse jääb ka esmakordne sõna "hiis" mainimine kirjakeeles. Täpsemad andmed looduslike pühapaikade kohta pärinevad rahvaluule kogumise perioodist, mis sai alguse 19. sajandi lõpus ning kestab tänase päevani. 19. sajandi lõppu on nimetatud traditsioonilise folkloori hääbumisperioodiks ja seega võib arhiivides leiduv pühakoha pärimus olla napisõnaline. Samas sai hiietega seonduv pärimus tuge ja mõjutusi ärkamisaja ideoloogiast ning levinud kirjasõnast. Looduslikud pühapaigad on olulised piirkondliku identiteedi hoidjad ja samal ajal ka rahvusliku identiteedi osa ärkamisajast kuni tänapäevani. Iga loodusliku pühapaiga vanus on eraldi uurimisküsimus ja üldisi printsiipe pühapaikade vanuse määramisel on raske sõnastada. Siiski on oletatud, et osad Põhja-Eesti hiiekohad võivad ulatuda tagasi kuni eelrooma rauaajani (500 eKr–50 pKr), kuid samas on looduslikke pühapaiku, mille kasutus võis saada alguse alles 19. sajandil. Igal juhul võib väita, et looduslike pühapaikade traditsioon esindab eelkristlikku arusaama, mille puhul nähti loodust hingestatult ja peeti pühaks erinevaid looduse objekte. Looduslikud pühapaigad pole ainult kultusobjektid, vaid ka erinevate teadusharude – folkloristika, arheoloogia, etnoloogia, ökolooga, ajaloo jne – uurimisallikaks, mis kannavad väärtuslikku teavet inimese ja teda ümbritseva looduskeskkonna omavaheliste suhete kohta minevikus ja tänapäeval.