Mälestise tunnus

Vastavus riikliku kaitse eeldusele.

2020. ja 2021. aastal toimusid Sillamäel arheoloogilised välitööd, mille käigus avastati üle 100 oma algses asukohas säilinud luustikku ning tuvastati matmispaiga piirid. Kalmistu oli kasutusel 16. sajandi teisest poolest kuni 18. sajandi esimese pooleni. Tegu on ainsa teadaoleva omataolise külakalmistuga Sillamäe linnas ja selle lähiümbruses ning kogu Põhja-Eestis on seni teada vaid üksikud varauusajal kasutusel olnud külakalmistud. Sillamäel asuv kalmistu annab kompaktse ülevaate paari sajandi vältel piirkonnas elanud ja surnud inimestest ja nende tervisest. Erinevate loodusteaduslike meetodite abil on võimalik saada infot kalmistule maetud inimeste päritolu ja toitumise ning mobiilsuse kohta. Detailse ülevaate kalmistu varauusaegsest matusekombestikust annab kohapeal säilinud luude paiknemise analüüs. Oluliseks informatsiooni allikaks on säilinud rõivadetailid, ehted ja hauapanused, sh harva säilivad villase tekstiili katked. Kalmistul on pinnase omaduste tõttu erakordselt hästi säilinud orgaaniline materjal, näiteks karvad (juuksed, habe, vuntsid) ja puit (kirstud, puidust ristide alumised osad matuste päitsipiirkonnas). Kuigi arheoloogiapärand on valdavalt igas paigas unikaalne, mistõttu tuvastatud leiupaigad väärivad uurimist ja säilitamist Eesti kultuuripärandi väärtusliku osana, on Sillamäel asuv varauusaegne kalmistu eriti oluliseks allikaks varauusaegse matmiskombestiku, ühiskonna, religiooni ja eluolu uurimisel.

Arheoloogilistel uuringutel leitud matuste hauapanuste põhjal oli kalmistu kasutusel varauusajal. Eesti kohanimeraamatu järgi on Sillamäed juba 16. sajandil mainitud kõrtsikohana (thor Bruggen), mis algselt asus vanal ülekäigukohal Sõtke jõest. Maa-ameti ajalooliste kaartide kaardirakenduse 1884. aasta J. H. Schmidti Eestimaa kaardil paikneb asula suure tee ääres. Kalmistud rajati tavaliselt asulakohtade ja käidavamate teede lähedusse, seega toetab avastatud kalmistu Sillamäe piirkonna varauusaegset asustusajalugu. Hauapanuste põhjal otsustades on kalmistule maetud erinevatest piirkondadest ja kogukondadest pärit surnuid. Näiteks eristusid hauad, kus surnutel olid slaavipärased õigeusu kaelaristid ja vadjapärased hauad, kus olid vadjalastele iseloomulikud kõrvarõngad. Kohalikele talupoegadele (eestlastele) viitasid haudadest leitud noad, pandlad ja mündid. Kalmistu kasutusaja ulatus ning selle kasutamine erinevate kogukondade poolt näitab selle ajalist mitmekesisus ja –kihilisust. Varasemalt ei ole Põhja-Eestis sellist külakalmistut avastatud ja uuritud, kus erinevad kultuurirühmad nii selgelt esindatud on. Arheoloogilised leiud viitavad kõrge teadusliku väärtusega matmispaigale, mis on eeskätt piirkonna, kuid ka kogu Eesti ning laiemalt Kirde-Euroopa ja Loode-Venemaa kontekstis eripärane ja ainulaadne. Kalmistul säilinud matused ja arheoloogilised leiud on hindamatuks allikaks varauusaegse ühiskonna, majanduse, religiooni ning elu- ja loodusolude uurimisel. Lisaks teaduslikule potentsiaalile väärib arheoloogiline matusepaik säilitamist kollektiivset mälu ja kultuuritraditsioone kandva maastikuobjektina.

Kirjeldus

Oma algses asukohas on luustikud säilinud alates 50 cm sügavusest tänapäevasest maapinnast arvates. Selle peal asuvas u 20 cm paksuses pinnasekihis (maapinnast 30–50 cm sügavusel) esineb varasemate ehitus- ja kaevetöödega segatud inimluid ning kalmistu kultuurkihist pärinevaid esemeid ja esemekatkeid.

Kuna kalmistu asub piirkonnas, kus looduslik pinnas on happeline, siis on see loonud soodsad tingimused orgaanilise materjali säilimiseks – kalmistul on säilinud kirstupuitu, puidust ristide jalad matuste päitsipiirkonnas, villase tekstiili katkeid, mitmel juhul juukseid ning ühel juhul habe ja vuntsid. Orgaanilise materjali säilimine sellisel määral ei ole Eesti kalmistutel tavapärane, näiteks niivõrd selgelt säilinud puidust ristide jalgu ei ole varasemalt Eesti kalmistutelt avastatud ja dokumenteeritud. Lisaks eelnimetatule leiti arheoloogiliste välitööde käigus ehteid, rõivadetaile ja kirstunaelu.

Avastatud hauapanused näitavad, et kalmistu on olnud kasutusel paari sajandi vältel, maetud on nii täiskasvanuid (mehi ja naisi) kui ka lapsi. Matmispaika on kasutanud vähemalt kolm erinevat kultuurilist inimrühma ning kalmistul on toimunud ülematmist, mistõttu on paiguti luustikud kuni neljas kihis. Seega tegu on pikaajalise kogukonna kalmistuga.

Asukoha kirjeldus

Kalmistu paikneb Sillamäel, Kesk tänaval, Sillamäe kultuurimaja ees.

Kaitsevööndi ulatus

Kalmistu kaitsevööndi määramisel on arvestatud 2020. ja 2021. aasta arheoloogiliste välitööde tulemustega, mis näitasid, et matmispaigaga seotud arheoloogilist kultuurkihti ei leidu kalmistust vahetult kirdesse ja edelasse jäävatel aladel. Matusekiht võib olla säilinud nii mälestise alast nii loodes kui ka lõunas.