Mälestise tunnus

Ristimets vastab nii riikliku kaitse üldistele kriteeriumitele kui ka ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumitele. Nendest olulisemad on selektiivsus ja pärimuse või tavade järjepidevus. Ristimetsad on osa Lõuna-Eesti matusekombestikust ja vaimsest kultuurist. Kagu-Eesti ristimetsad on ainukesed, mis on säilinud kunagi palju laiemalt levinud traditsioonist teha matuste käigus tee kõrval kasvavale puule rist. Ristide lõikamise traditsiooni Eestis on 17. sajandil kirjeldatud J. A. von Brandi ja A. Oleariuse reisikirjades. Ajalooliste allikate andmetel olid ristimetsad levinud ka naabermaades ja laiemalt Eestis, veel 20. sajandi esimesel poolel näiteks ka Saaremaal ja Viljandimaal. Soomes ja Põhja-Lätis dokumenteeritud ristipuude traditsioon on praeguseks praktiliselt välja surnud. Ka enamus Kagu-Eesti ristimetsi on hävinenud 20. või 21. sajandil seoses teede õigvendamise või laiendamisega ning metsamajandamise käigus. Tänapäeval säilinud ristimetsades on füüsiline tõend (puul paiknevad ristid), mis seostavad neid matuste käigus toimunud rituaalsete tegevustega ja vaimse pärandiga, mida antakse edasi suulise pärimuse kaudu. Võrdluses teiste looduslike pühapaikadega, kus tihti on paiga traditsiooniline rituaalne kasutamine katkenud, siis ristimetsi kasutatakse jätkuvalt ka tänapäeval tavandist lähtuvalt.

Kirjeldus

Jõksi ristimets paikneb Põlva maakonnas, Kanepi vallas, Jõksi küla maal Tartu-Võru maantee lääneküljes ligikaudu 180 meetri pikkusel ribal. Nähtavasti seostuvad ristid matuste teekonnaga Kanepi surnuaiale. 2013. aastal tuvastati metsast 11 ristipuud. Kogu maantee ääres olevate ristipuude arv on suurem. Loendatud ristipuud olid peamiselt kuused, aga leidus ka mõni mänd. 2020. aasta ülevaatuse käigus loendati kokku 9 ristipuud mälestise alalt. Ristimetsa looduslik seisund on üldiselt hea.

Üldinfo

Ristimetsad ja ristipuud on füüsiline jälg ja tõendus ristilõikamise kombest. Ristipuid hoiti ja seal mälestati lahkunut, kellele rist lõigati. Lõuna-Eesti matusekombestiku üheks osaks on olnud risti puusse lõikamine lahkunu viimasel teekonnal kodust kalmistule. Risti lõikajaks on reeglina lahkunu meessoost sugulane, sageli ristipoeg. Pärast risti lõikamist mälestatakse surnut ja juuakse pits viina või puskarit. Ristilõikamise traditsioon matusetalituse osana on tänaseks säilinud vaid Lõuna-Eestis, valdavalt ajaloolisel Võrumaal. Andmeid on, et 1930.–40. aastatel oli ristilõikamise tava veel täiesti elujõuline ka Saaremaal, kus lisaks ristimärgile lõigati puukoorde ka peremärke. Lisaks Eestile on ristilõikamise kombest teateid ka Põhja-Lätist, kus usuti, et puusse lõigatud rist aitab lahkunul leida viimsel kohtupäeval kodutee. Ühel puul võib olla üks või mitu risti.