Mälestise tunnus

Ristimets vastab nii riikliku kaitse üldistele kriteeriumitele kui ka ajaloolise loodusliku pühapaiga kriteeriumitele. Nendest olulisemad on selektiivsus ja pärimuse või tavade järjepidevus. Ristimetsad on osa Lõuna-Eesti matusekombestikust ja vaimsest kultuurist. Kagu-Eesti ristimetsad on ainukesed, mis on säilinud kunagi palju laiemalt levinud traditsioonist teha matuste käigus tee kõrval kasvavale puule rist. Ristide lõikamise traditsiooni Eestis on 17. sajandil kirjeldatud J. A. von Brandi ja A. Oleariuse reisikirjades. Ajalooliste allikate andmetel olid ristimetsad levinud ka naabermaades ja laiemalt Eestis, veel 20. sajandi esimesel poolel näiteks ka Saaremaal ja Viljandimaal. Soomes ja Põhja-Lätis dokumenteeritud ristipuude traditsioon on praeguseks praktiliselt välja surnud. Ka enamus Kagu-Eesti ristimetsi on hävinenud 20. või 21. sajandil seoses teede õigvendamise või laiendamisega ning metsamajandamise käigus. Tänapäeval säilinud ristimetsades on füüsiline tõend (puul paiknevad ristid), mis seostavad neid matuste käigus toimunud rituaalsete tegevustega ja vaimse pärandiga, mida antakse edasi suulise pärimuse kaudu. Võrdluses teiste looduslike pühapaikadega, kus tihti on paiga traditsiooniline rituaalne kasutamine katkenud, siis ristimetsi kasutatakse jätkuvalt ka tänapäeval tavandist lähtuvalt.

Kirjeldus

Krõnstali ristimets paikneb Põlva maakonnas, Räpina vallas, Rahumäe külas Võru-Räpina tee ääres. Ristipuud paiknevad tee ida küljes ligikaudu 1000 meetri pikkusel alal. Nähtavasti seostub ristimets matuseteekonnaga Räpina surnuaiale. Looduslike pühapaikade andmekogu põhjal on seal 65 ristipuud. 2020. aasta ülevaatuse käigus loendati kokku 51 ristipuud. Terviklikust ristimetsa alast paikneb kaks ristipuud põhja pool vana tee asemest läänes. Ristipuude kontsentratsioon suureneb liikudes lõuna suunas. Looduslikult on paik väga hästi säilinud. Ristipuid oli vähesel määral kahjustanud tormimurd ja puude loomulik suremine. Nõukogudeaegse maantee õgvendamise käigus on ajalooline teeserv jäänud koos ristimetsaga tänapäeva teest väheke kaugemale ja seetõttu pole maantee laiendamine ristimetsa puudutanud. Ajalooline tee ase on ka tänapäeval metsas näha ja on selge, et ristimets paikneb just selle ääres. Kusjuures on huvitav, et ajaloolise tee suhtes paiknevad kaks põhjapoolset puud tee lääne küljel. Võimalik, et tee lääne küljel võis olla teisigi ristipuid, mis aga paraku on tee laiendamise ja õgvendamise käigus hävinud. 2020. aasta ülevaatuse käigus leiti ka üks suhteliselt värske rist, mis tähendab, et ristimetsa kasutatakse jätkuvasti ka tänapäeval traditsioonilises tähenduses.

Üldinfo

Ristimetsad ja ristipuud on füüsiline jälg ja tõendus ristilõikamise kombest. Ristipuid hoiti ja seal mälestati lahkunut, kellele rist lõigati. Lõuna-Eesti matusekombestiku üheks osaks on olnud risti puusse lõikamine lahkunu viimasel teekonnal kodust kalmistule. Risti lõikajaks on reeglina lahkunu meessoost sugulane, sageli ristipoeg. Pärast risti lõikamist mälestatakse surnut ja juuakse pits viina või puskarit. Ristilõikamise traditsioon matusetalituse osana on tänaseks säilinud vaid Lõuna-Eestis, valdavalt ajaloolisel Võrumaal. Andmeid on, et 1930.–40. aastatel oli ristilõikamise tava veel täiesti elujõuline ka Saaremaal, kus lisaks ristimärgile lõigati puukoorde ka peremärke. Lisaks Eestile on ristilõikamise kombest teateid ka Põhja-Lätist, kus usuti, et puusse lõigatud rist aitab lahkunul leida viimsel kohtupäeval kodutee. Ühel puul võib olla üks või mitu risti.