Kirjandus
Einama, I. Tallinna Toomkiriku altarist. Postimees, 20.06.1996: Tallinna Toomkirikus Gebhardti altarimaali ümbritsev nikerdaltar on altarimaalist tunduvalt vanem, kuid tänavu samuti ümmargust tähtpäeva tähistav. See meie kunstiajaloos etapilise tähtsusega teos valmis 300 aastat tagasi.
6. juunil 1684. aastal puhkes Tallinna Toompeal hiidtulekahju, milles toomkirik müüriosani tühjaks põles. Uue sisustuse tegemine läks visalt majanduslikult kitsa aja tõttu. Kiriku taasavamiseks, 1686. aasta jõuluks suudeti ühelt tollaselt nimekaimalt kohalikult skulptorilt C. Ackermannilt tellida vaid kaunis nikerdkantsel. Altari valmistamiseks sõlmis Rootsi kuninga Karl XI asehaldur Axel de la Gardie aga alles 17. mail 1695. aastal lepingu C. Ackermanni ning siin tollal tuntuima maalija Ernst Wilhelm Londiceriga. Oletatavasti on altari üldkompositsiooni visandanud rootsi arhitekt Tessin jun, Stockholmi kuningalossi autor. Kantsli vormikõnest tunduvalt erinev, ülesehituses juba enam klassitsistlikku selgust ja rangust väljendav altar sai eeskujuks nii järgnevatele C. Ackermanni kui ka teiste meistrite altaritele, olles seega avasõnaks meie nikerdkunsti järgnevas arengus.
C. Ackermanni nikerdatud altar Londiceri kahe maaliga „Ristilöömine“ ja „Püha õhtusöömaaeg“ valmis 1696. aastal (tõsi küll, Londiceri lesk on saanud viimase tasu abikaasa töö eest 24.09.1697). Põhiosas on altar tänaseni säilitanud oma originaalse kuju, vaid möödunud sajandi teisel poolel (mõningatel andmetel 1881. aastal) on Londiceri maalid asendatud, keskosas Gebhardti maaliga „Kristus ristil“ ja ülaosas on nüüd maali asemel kullatud nikerdreljeef Kristuse monogrammiga. Karl XI monogramm on asendatud tähtedega a ja w. Ka on altari nikerdosad hiljem üle värvitud.
Kirjanduse andmetel originaalis musta õlivärviga värvitud ja seejärel lakitud ning kullatud osade kontrastile (vaid figuuride katmata kehaosad olid veel värvitud ihutoonis) rajatud lahendus võib praeguste konserveerimistööde käigus ilmnevate avastuste järel osutuda hoopis värvikamaks – juba praegu teavad restauraatorid öelda, et ülaosa nurkadel olevad vaasid olid värvitud roosat marmorit imiteerivateks, ka on mõnel detailil vilksatanud rohelist lüstrit. Kas aga kunagi saame altarit näha kogu tema algses värvilahenduses, mis esialgsete uurimiste najal tundub olevat hilisema kattevärvi all hästi säilinud, sõltub edaspidistest rahalistest võimalustest.
Kreem, T.-M. Tallinna Toomkiriku altar (voldik), 1996: Eesti kunstiajaloo korüfee Sten Karlingi arvates on Toomkiriku altarisein C. Ackermanni töökojas loodud tõenäoliselt Nicodemus Tessin Noorema visandi järgi. Rootsi kuninglik arhitekt N. Tessin Nooremat peab S. Karling ainsaks kunstnikuks omaaegses Põhjalas, kes suutis viljeleda nii puhtalt ja selgelt itaaliapärast barokki. C. Ackermannile omane kunstiline käekiri on äratuntav eelkõige skulptuuris ja ornamentikas. Vastavalt 1695. aastal sõlmitud lepingule maalis E. W. Londicer kaks altarimaali, retaabli põhikorruse kesktahvlit täitva Püha Õhtusöömaaja teemalise maali ning lisakorruse jaoks maali Kristuse ristilöömine. Retaabli alt ülespoole kulgev ikonograafiline skeem – Püha õhtusöömaaeg, Kristuse ristilöömine ja Ülestõusmine – on kui kristluse võidukäigu tunnistus. Samal ajal teostas E. W. Londicer altariseina värvimis- ja kuldamistööd. Lepinguga anti maalijale retaabli koloriidi suhtes ette täpseid juhtnööre. Põhiosa skulptuuridest ja ornamendist tuli kullata, sambad ja teised suuremad pinnad katta musta lakiga. Figuuride katmata kehaosad tuli värvida ihuvärvi. Baldahhiinkaarel paikneval ovaaltahvlil, millel praegu on tähed A ja Ω, seisis algselt sinisel taustal kuldtähtedega Rootsi kuninga Karl XI nimi. 1866. aastal toimus Toomkiriku altariseina põhjalik uuendamine. Barokse retaabli klassitsistlikumaks ümberehitamise käigus paigaldati retaabli põhikorruse keskväljale. Eduard von Gebhardtilt tellitud maal Kristus ristil ja lisakorruse keskele kullatud vineerist päikeseketas Jumala heebreakeelse nimega. Samaaegselt toimus altariseina ülevärvimine ja kuldamine.
Raam, V. Tallinna Toomkirik. Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 31–33: Suuremal määral kui hauamonumendid kajastavad barokkstiili toomkirikus mööbli- ja nikerduskunsti mälestised. Silmapaistvam nende hulgas on 8,5 m kõrgune peaaltar, mille aastail 1694–1696 valmistas Tallinna populaarsemaid nikerduskunsti meistreid Christian Ackermann. Oletuste kohaselt visandas kompositsiooni põhieskiisi Rootsi kunstiajaloos hästi tuntud Nikodemus Dessin noorem, Stockholmi kuningalossi juhtivaid arhitekte. Lõuna-Euroopas küpsenud kõrgbaroki maitsesuunast kantud altarikompositsioonis domineerivad postamentidel seisvad korintose sambad, rasked murtud karniisid ning barokselt liikuvates poosides apostlite ja evangelistide paatoslikud figuurid. Algses värvkattes, mis hiljem asjatundmatult on üle võõbatud, domineerisid lakitud must ja särav kuld. Tallinna XVII sajandi silmapaistvamalt kunstnikult E. W. Londicerilt tellitud altaripildid asendati 1866. aastal baltisaksa päritoluga Düsseldorfi kuulsa maalikunstniku E. von Gebhardti kompositsiooniga „Kristus ristil“.
Tigane, H. Tallinna Toomkiriku altar. Renovatum Anno 1997, lk 47–50: 1996. aastal möödus 300 aastat Tallinna Toomkiriku altari valmimisest Eesti ühe mainekama puunikerdaja Christian Ackermanni (srn 1710) töökojas koostöös teise nimeka Tallinna meistri, maalija Ernst Wilhelm Londiceriga (1655-1697). Altar telliti Eestimaa kindralkuberneri Axel Julius de la Gardie (1637–1710) eestvõttel pärast 1684 Toompea hiidtulekahju, kus hävis ka kogu Toomkiriku sisustus.
Suurem uuendamistöö altari juures võeti ette pea 200 aastat hiljem, täpsemalt 1866. aastal, arhitekt Otto Pius Hippiuse (1826-1883) projekti alusel, mille käigus barokkalatar muutuis tunduvalt klassitsistlikumaks.
Retaabli põhikorruselt asendati Püha õhtusöömaaega kujutav E. W. Londiceri maal Franz Karl Eduard von Gebhardti (1838-1925) kompositsiooniga „Kristus ristil“ ja lambrequin’il asunud Kristuse ristilöömise stseen kullatud Jehoova Päikest kujutava päikesekettaga. Baldahhiini tahvlil olnud Rootsi kuninga Karl XI initsiaalid asendusid algust ja lõppu sümboliseeriva tähekombinatsiooniga AO.
Tõenäoliselt muutusid ka altari proportsioonid. Esialgne mustale ja kullale rajatud värvikompositsioon ning selles naturaaltoonilised figuurid ja pärjad asendusid mustale ning pärlhallile ehitatud värvilahendusega ja kullaga pärjatud dominentidega.
EELK Piiskopliku Toomkoguduse tellimisel konserveeriti ja puhastati altar Ennistuskoja Kanut konservaatorite poolt 1996. aasta suvekuudel. Tööd sisaldasid krundi, värvikihtide ja kullatise kinnitamist koos nõrgenenud konstruktiivosade korrastamisega. Altar puhastati kogu ulatuses lahtisest aegade jooksul tsementeerunud tolmust ja nõest ning krunditi ja toneeriti varingualad värvikihis.
Tööde alguseks oli altar suhteliselt heas korras, kui välja arevata konstruktsioonide mõningast nõrgenemist ning paksu tolmu ja nõe kihti kõigil altari osadel, eriti ülemise kooruse osas. Ka kullatise kahjustused irrete näol ja värvikihi lagunemine olid just altari ülaosas kõige tuntavamad.
Omamoodi üllatuseks kujunes altari kohal flankeerivast Salvatorist paremal palves põlvitav Maarja, kelleks ei osutunud mitte Neitsi Maarja, nagu võis oletada, vaid hoopis Maarja Magdaleena, mis muutis pisut ka senist arusaama altari usulis-filosoofilisest programmist.
Lõplikult valmis altar 3. augustiks 1996. aastal ja õnnistati samal kuul uuesti sisse.
Uurimisprojekt „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ (2016–2020), https://www.ackermann.ee/looming/tallinna-toomkiriku-altarisein/: 1684. aasta 6. juunil puhkes Toompeal suur tulekahju, milles hävis ka enamik toomkiriku sisustusest. Toomkiriku taastamisele aitas kaasa kuningas Karl XI, kes kuulutas välja korjanduse oma hoole all oleva Eestimaa tähtsaima kiriku taastamiseks. Altariseina valmistamise eest vastutas kohapeal kindralkuberner Axel Julius de la Gardie, kes sõlmis töölepingud puunikerdaja Christian Ackermanni, tisler Hermen Berentsi ja Rüütelkonna portretisti Ernst Wilhelm Londiceriga.
Eestimaa konsistooriumi sekretäri Samuel Gottschildi ülevaade tulekahjust Toompeal, 6. juuni 1684 (Tallinna ajaloo lugemik, lk 236–237): „ … kella kümne paiku ennelõunal [puhkes] siin Toompeal kohutav tulekahju. Et tuli sai alguse tallmeistri majast, mis asub kiriku maal ning kooli ja kiriku lähedal, levis tulekahju kohe ümberkaudsetele puithoonetele ja ilus toomkirik muutus tuhaks [mis on küll liialdus], nii et isegi surnukehad haudades põlesid; ning kuna leegid tõkestasid kohe mõlemad linna viivad teed, jäi kogu Toompeal tulest puutumata üksnes vasallkohtuniku hr Niels Stackelbergi ja Kunda hr Mülleri, hr ooberstleitnant Ferseni ja õndsa Engstesi maja ühes õndsa oldermanni [?]rathi omaga, mis asusid kaugemal eemal, teisel pool Toompea turgu. Ülejäänud majad aga langesid kõik elanike varanatukesele peaaegu hindamatuks kahjuks haledal kombel tuleroaks, nii et inimesedki pääsesid üle kõrge kaljude hädavaevu köite abil pakku …“
Christian Ackermanni jaoks oli toomkiriku altariseina figuuride nikerdamine tema loomingu kulminatsioon. Ühtlasi said neist kujudest Eesti barokiajastu puunikerduskunsti tippteosed. Toomkiriku altariskulptuure iseloomustavad head proportsioonid, arvestamine nende asetusega vaatajast kaugel ja kõrgemal. Võrreldes C. Ackermanni eelkäijatega, on talle omane silmapaistvalt hea anatoomia tundmine.
Tähelepanuväärne on ka C. Ackermanni nikerdustehnika ja materjalikasutuse kvaliteet, mis väljendub näiteks figuuride isikupärases ja detailipeenes käsitluses ning pärnapuidust, kokku liimitud ja sepanaeltega tugevdatud plokkide kasutuses.
C. Ackermanni töö kvaliteet ja iseloom on nähtav röntgenfotodelt – enne nikerdamist on pärnapuidust kokku liimitud puidust plokid tugevdatud sepanaeltega.
Toomkiriku altariskulptuure iseloomustavad head proportsioonid, arvestamine nende asetusega vaatajast kaugel ja kõrgemal. Võrreldes C. Ackermanni eelkäijatega, on talle omane silmapaistvalt hea anatoomia tundmine, mida näitavad just skulptuuride tundlikud detailid.
Toomkiriku altariseina põhikorruse apostel Pauluse ja Peetruse kuju saab võrrelda Ackermanni varasemate Simuna (1684) ja Vigala (1680. aastate II pool) kiriku altariseina, samuti toomkiriku kantsli (1686) trepiportaalil seisva Pauluse ja Peetruse kujuga. Võrdlus näitab, kuidas meistriga koos on vananenud tema kujutatud apostlid.
Altariseina põhikorruse karniisil istuvate evangelistide kujud on C. Ackermanni loomingu kontekstis unikaalsed – mitte ühelgi teisel altariseinal ei kohta evangelistide figuure, ammugi veel istuvas asendis. Üldjuhul seisavad nad kantslite korpusel Kristus Maailmapäästja ehk Salvator Mundi kõrval.
Ka Maarja Magdaleena kuju altariseina karniisil on Ackermanni loomingu ja Eesti barokkretaablite kontekstis laiemalt erandlik, mistõttu pole seda samuti millegagi võrrelda. Samal ajal kui ingli figuuri toomkiriku altariseinal saab näiteks kõrvutada C. Ackermanni Türi ja Martna kiriku altariseina, samuti Karuse kantsli kõlaräästa karniisifiguuridega. Kristus Võitmatu kuju on võimalik võrrelda Martna altariseina tippfiguuriga, mis jääb oma kunstiliselt tasemelt aga toomkiriku omale alla.
llmeka näite C. Ackermanni käekirja muutumise kohta pakub Tallinna toomkiriku 1686. aastal valminud kantsli ja kümme aastat hiljem nikerdatud altariseina figuuride, apostel Peetruse ja apostel Pauluse kuju võrdlus. Neid vaadates tekib tunne, et aastatega pole mitte ainult C. Ackermann, vaid ka tema loodud Peetrus ja Paulus kümne aasta võrra vanemaks saanud.
Polükroomial – värvil, samuti kullal ja hõbedal – oli barokiaegses (nagu ka varasemate stiilide) puunikerduskunstis, oluline roll. Mida rohkem puust voolitud kujud sarnanesid elava inimesega ja väljendasid emotsioone, mida värvirõõmsamad ja säravamad nad olid, seda suurem oli nende mõju vaatajale.
Erakordne C. Ackermanni nikerdatud toomkiriku altarifiguuride puhul on nende rüüde täielik kullatis, mis viitab töö tähtsusele ja tellija suurele rahakotile. Tähelepanuväärne on ka portreeliselt nikerdatud figuuride nägude viimistlus: evangelist Johannese näole maalitud naeratus, suunurgad ülespoole, ja värvi abil taevastesse kõrgustesse suunatud pilk osutavad maalija, Ernst Wilhelm Londiceri teadlikkusele maalikunsti „imet tegevatest“ võimalustest.
Kõik C. Ackermanni skulptuurid on algselt olnud värvilised, nende näod ja ihuliikmed roosad, silmad, kulmud ja juuksed pruunid või blondid, huuled punased. Erakordne toomkiriku altarifiguuride puhul on nende rüüde täielik kullatis, mis viitab töö tähtsusele ja tellija suurele rahakotile.
2017. aasta restaureerimistööde käigus avati algne polükroomia evangelist Johannese poole näo ulatuses: ilmnes näole maalitud naeratus ning värvi abil taevastesse kõrgustesse suunatud pilk.
Kristuse ihu oli algselt nahatooni, juuksed tumeblondid, niudevöö ning jalge all olev madu ja Aadama pealuu kullatud.
Kuigi C. Ackermanni on Eesti kunstiajalukku läinud ennekõike kui kaunite figuuride meister, väärib tähelepanu ka tema ornamendikäsitlus. Toomkiriku altariseina juures viljeles C. Ackermann naturalistlikku taim- ja lillornamenti, mille juurde kuulusid akantuslehed, kõikvõimalikud õied ja viljad ning mida kattis samuti rikkalik polükroomia.
C. Ackermanni-aegne altarisein erines oluliselt praegu näha olevast, 1866. aastal põhjaliku ümberehituse ja kujunduse läbi teinud altariseinast.
Algselt oli altarisein ühe või kahe soklikorruse võrra madalam ning seega hoopis teistsuguste proportsioonidega. Ühe suure keskmaali asemel oli Londiceri maalitud „Püha õhtusöömaaja“ ja/või „Kristus ristil“ pilt. Londiceriga sõlmitud tööleping näitab ja värviuuringud kinnitavad, et altariseina arhitektoonilised osad olid kaetud musta lakiga, figuuride kehad olid ihukarva, rõivad kullatud, kuningas Carl XI kuldsed nimetähed olid sinisel taustal, vt rekonstruktsioon.
Kunstiajaloolase Sten Karlingi arvates valmis toomkiriku altarisein Rootsi kuningliku arhitekti Nicodemus Tessin vanema ja noorema plaanide järgi. Arhitektoonika ja mõne ehisdetaili poolest sarnaneb Nicodemus Tessin vanema kavandi järgi loodud Stockholmi Riddarsholmi kiriku altarisein tõepoolest Tallinna itaalialiku vormikeelega toomkiriku altariseinaga.
Toomkiriku altariseina juures on C. Ackermann kasutanud 1680. aastatel moodi läinud naturalistlikku taimornamenti, akantuselehti ja lilleõisi.
Toomkiriku altari värviuuringud kinnitavad, et algselt baldahiini tsentris olnud kuningas Karl XI kuldsed nimetähed olid säravsinisel taustal.
Väljavõte Londicerile esitatud tellimusest. EAA f 1 n 2 s 755.l 105–106: Mudeli ja plaanide järgi tuleb suured sambad katta musta lakiga; nende pjedestaalid ehk tüvesesimsid ja kapiteelid, mis on taimornamendiga ehitud, tuleb kullata ja mustaga täiendada; ülejäänud liistud ja nikerdatud asjad või sein, sammaste vaheline ala […] koos postamentidega ja pinnakaunistustega kullata […]. Mõlemad apostlid ja neli evangelisti, nagu ka kogu ornament, kullata, v.a paljad kehaosad, mis tuleb katta ihutooniga; väli, millel on tema kuningliku majesteedi nimi seisab, tuleb värvida siniseks, nimi täiesti kuldseks, loorberipärg samuti kuldseks, rohelisega lakkida; ülemine postament [korrus?] viie kannelleeritud sambaga peab koos ornamendi ja piltidega kohe selle all kõigi oma tükkidega kullatud ja lakitud saama. Alumine tahvel peab püha õhtusöömaaega ja ülemine poolringi kujulisena Kristuse ristilöömist kujutama ning peab olema heade värvidega maalitud.
Eesti kontekstis on altariseina alt ülespoole loetav ikonograafia rikkalik: altari keskteljel olnud maal „Püha õhtusöömaeg“ kõneles Kristuse äraandmisest, reetmisest, inimloomuse nõrkusest; sellele järgnenud maal „Kristuse ristilöömine“ inimkonna lunastamisest, jumalikust vereohvrist; altariseina krooniv, kuldset võidulippu kandev, Aadama pealuule ja maole astuv Kristus Võitmatu figuur sümboliseerib kristliku elu võitu surma ja patu üle.
Altari põhikorrusel seisavad luterlastele kaheteistkümnest apostlist kaks tähtsamat: pühakirja ja mõõgaga apostel Paulus ning pühakirja ja taevavõtmega apostel Peetrus. Altariseina karniisil istuvad neli evangelisti oma raamatute ja atribuutidega: lõviga Markus, härjaga Luukas, ingliga Matteus ja kotkaga Johannes.
Altariseina tipus on Kristuse kõrval Maarja Magdaleena ja ingel kui viited andekspalumisele ja -andmisele ning igavese elu lootusele.
1700. aastal kuulutas Venemaa Rootsile sõja, kümme aastat hiljem piirasid Vene väed Tallinna. Kuna linnas puhkes katk, ei suudetud seda kaitsta ja Tallinn kapituleerus. Külmade saabudes katk vaibus, alles oli jäänud kõigest viiendik linna varasemast elanikkonnast. Sõda Rootsi ja Venemaa vahel kestis veel 11 aastat, linnas oli endiselt suurel hulgal sõjaväge ja see mõjutas oluliselt allesjäänud elanike elu.
Pärast sõja lõppu, 1720. aastatel on toomkiriku sisustust muudetud. Ei ole andmeid, et kirik oleks rüüstatud või muul moel sõjas kannatada saanud. Pigem võib eeldada, et uus valitseja soovis piirkonna peakiriku oma võimuga kooskõlla viia. Rootsi kuninga Karl XI initsiaalid asendati kõige algust ja lõppu tähistavate tähtedega α ja Ω. Altariseina originaalis musta ja kullaga koloreeritud arhitektuurne osa kaeti heledate, rokokooperioodi sobivate toonidega, C. Ackermanni figuuride värvikahjustusi retušeeriti. Lisaks paigutati altariseinale Jumala heebreakeelset nime kandev kuldne päike, Gloria, ning kujundati näiteks ümber ka baldahhiinkaar – seni C. Ackermannile omistatud baldahhiinkaare laineline tuttidega kaar on sekundaarne. Altariseina ümberkujundusega võis uute arhiivileidude valguses olla seotud samal ajal Kardiorus tegutsenud kujur Salomon Zeltrecht. 1724. aastal asus ametisse uus ülempastor Christoph Friedrich Mickwitz, kelle saabumise auks sooviti kogu kirik korda teha ning toomkirik sai heleda üldkoloriidi.
1860. aastatel valitses Eestis baltisakslaste rahvusliku ärkamise ja konfessionaalse luterluse kõrgaeg ning toimus toomi – Eestimaa rüütelkonna Pantheoni – altariseina kaasajastamine.
Altariseina ümberkujundamise projekti joonistas Eesti esimene akadeemikust arhitekt, peamiselt Peterburis tegutsev Otto Pius Hippius, teda abistas saksa päritolu Tallinna kunstnik Theodor Albert Sprengel.
Et kahe vana altarimaali asemele altarile üks suur maal panna, tuli altariseina kahe astme jagu kõrgemaks ehitada. Seeläbi teisenesid ka altariseina proportsioonid – altar muutus oluliselt vertikaalsemaks ja monumentaalsemaks. Samal ajal toimus C. Ackermanni ja Londiceri baroksete värvikirevate figuuride valgeks värvimine, et anda puuskulptuurile õilsama marmorskulptuuri ilme. Kokku läks altariseina ümberkujundamine – altarilaua laiendamine, altariseina kõrgendamine, värvimine ja kuldamine, uue altarimaali ost – maksma rohkem kui 2416 rubla. Kiriku arveraamat näitab, et ainuüksi altarimaal maksis 1000 rubla.
Toomkiriku uue altarimaali „Kolgata“ autoriks on Düsseldorfis õppinud baltisaksa kunstnik Eduard von Gebhardt. Toomkiriku altaripilt on Eesti kirikliku kunsti ajaloos erakordne, kuna näitas esimest korda Kristuse ema Neitsi Maarjat vana ja oma poja kannatustele kaasa elava naisena. Ka Kristus ei ole veel maisest elust ära pöördunud, vaid täidab pildil oma viimase maise kohustuse – annab ema oma lemmikjüngri Johannes noorema hoolde. Enne altarile paigutamist näidati maali Eestimaa Provintsiaalmuuseumis, kus see pälvis publiku heakskiidu, ent liigsena tundunud realismi tõttu ka halvakspanu, nagu kinnitab ajaleht.
Karling, S. Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland. Dorpat: Õpetatud Eesti Selts, 1943, lk 299–304: In die Zeit zwischen der Ausführung des Altars von Turgel und der des Aufsatzes in St. Martens gehört der gewaltige Altar in der Revaler Domkirche. Der Altar ist auf Anregung des Generalgouverneurs Axel Julius De la Gardie entstanden, und die Kosten trug der Staat. Am 18. August 1694 erhielt „der Bildhauer Christian Ackermann vor Anfertigung der mit ihm veraccordierten Altartafel 40 Rdr spec.“. Zwei Tage später unterzeichnete Ackrmann ein Abkommen, laut dem er insgesamt 200 Rhtlr für Tischler- und Bildhauerarbeit erhalten sollte, wobei der Meister selbst das Bauholz besorgen musste. Er versprach den Altar zu Ostern des folgenden Jahres fertigzumachen. Die Arbeit zog sich aber etwas in die Länge und wurde erst im Jahre 1696 fertig.
Neumann, W; Nottbeck, E. Geschichte und Denkmäler der Stadt Reval. Tallinn, 1899, lk 42: Der Altar wurde nach dem Brande von 1684 von dem Bildhauer Ackermann angefertigt und von dem Maler Ernst Londicer mit zwei Gemälden, einem Abendmahl und einer Kreutzigung, geziert. Der von dem königlichen Statthalter Axel de la Gardie mit Londicer über diese Arbeit geschlossene Kontrakt vom 17. Mai 1695 hat sich im Archiv der Domkirche erhalten. Vier Säulen, von denen das mittlere Paar vorspringt, tragen eine in der Mitte flachbogig entwickelte Verdachung, vor die sich ein geschnitzter Baldachin legt. Zu den Seiten desselben schweben Engel mit einem lorbeerumkränzten Schild in den Händen, auf dem jetzt die Buchstaben α und ω in vergoldeten Typen angebracht sind. Früher befand sich an ihrer Stelle die Chiffre des Königs Karl XI. von Schweden. Zwischen den äusseren Säulen stehen auf kleinen Postamenten die Figuren der Apostel Paulus und Petrus. In dem von vier kannelirten Pilastern eingefassten Aufbau, in dessen Mittelfelde sich ehemals die von Londicer gemalte Kreutzigung befand, sieht man jetztr das von einer Strahlensonne umgebene Wort Jehovah in hebräischen Buchstaben. Zu den Seiten des Aufbaues sind die Figuren der Evangelisten mit ihren Symbolen angebracht, als krönender Abschluss die Figur Christi. An die Stelle des Londicer’schen Abendmahles ist seit 1881 eine von Professor Eduard v. Gebhardt gemalte Kreutzigung getreten. Ueber den Verbleib der beiden Londicer’schen Altargemälde hat leider bisher nichts ermittelt werden können.
Sisestatud: 29.02.2024.
