Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Altar, N. Tessin jun., Chr. Ackermann, E. W. Londitser, 1694 (puit, polükroomia)
Mälestise registri number 3451
Registreeritud Vallasmälestis
Arvel 29.04.1997
Registreeritud 29.04.1997
Mälestise vana number 200
Liigitus kunstimälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: restaureerimisel

Inspekteerimise kuupäev: 23.05.17

Inspektor: TLPA muinsuskaitse osakonna peaspetsialist, Eero Kangor

Märksõna(6)

Kunst, Materjal, Puit, Objekt, Sisustus, Kirikusisustus.

Mälestise tunnus


Muinsuskaitse alla võetud kui ajastuomase kunstilise kujundusega altarisein barokkajast 17. sajandist.

Sisestatud: 21.11.2006.

Mälestise kirjeldus


Suurejooneline, rohke dekoratiiv- ja figuuriplastikaga altarisein Tallinna barokse puuskulptuuri tippmeistri Christian Ackermanni töökojast.

Sisestatud: 21.11.2006.

Mälestise ajalugu


Muinsuskaitse all aastast 1973 – vabariikliku tähtsusega kunstimälestis nr.200
Christian Ackermann - Eesti kõrgbarokse puuskulptuuri suurmeister. Umbes a. 1672 tuli sellina Königsbergist Tallinna, 1675 - kodanikuks ja töökoja omanikuks. Tegutses aastani 1710, mil arvatavasti suri katku. Ackermannilt on altareid ja kantsleid väga mitmes Eesti kirikus.
Ernst Wilhelm Londicer (1655-1697) – silmapaistvaim barokkmaalikunstnik Tallinnas, tegutses Eestimaa Rüütelkonna maalijana

E. Nottbeck, W. Neumann. Geschichte und Denkmäler der Stadt Reval. II. Tallinn, 1899, lk. 42: Der Altar wurde nach dem Brande von 1684 von dem Bildhauer Ackermann angefertigt und von dem Maler Ernst Londicer mit zwei Gemälden, einem Abendmahl und einer Kreutzigung, geziert. Der von dem königlichen Statthalter Axel de la Gardie mit Londicer über diese Arbeit geschlossene Kontrakt vom 17. Mai 1695 hat sich im Archiv der Domkirche erhalten. Vier Säulen, von denen das mittlere Paar vorspringt, tragen eine in der Mitte flachbogig entwickelte Verdachung, vor die sich ein geschnitzter Baldachin legt. Zu den Seiten desselben schweben Engel mit einem lorbeerumkränzten Schild in den Händen, auf dem jetzt die Buchstaben α und ω in vergoldeten Typen angebracht sind. Früher befand sich an ihrer Stelle die Chiffre des Königs Karl XI. von Schweden. Zwischen den äusseren Säulen stehen auf kleinen Postamenten die Figuren der Apostel Paulus und Petrus. In dem von vier kannelirten Pilastern eingefassten Aufbau, in dessen Mittelfelde sich ehemals die von Londicer gemalte Kreutzigung befand, sieht man jetztr das von einer Strahlensonne umgebene Wort Jehovah in hebräischen Buchstaben. Zu den Seiten des Aufbaues sind die Figuren der Evangelisten mit ihren Symbolen angebracht, als krönender Abschluss die Figur Christi. An die Stelle des Londicer’schen Abendmahles ist seit 1881 eine von Professor Eduard v. Gebhardt gemalte Kreutzigung getreten. Ueber den Verbleib der beiden Londicer’schen Altargemälde hat leider bisher nichts ermittelt werden können.
S. Karling. Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland. Tartu, 1943, lk. 299-304: In die Zeit zwischen der Ausführung des Altars von Turgel und der des Aufsatzes in St. Martens gehört der gewaltige Altar in der Revaler Domkirche. Der Altar ist auf Anregung des Generalgouverneurs Axel Julius De la Gardie entstanden, und die Kosten trug der Staat. Am 18. August 1694 erhielt „der Bildhauer Christian Ackermann vor Anfertigung der mit ihm veraccordierten Altartafel 40 Rdr spec.“. Zwei Tage später unterzeichnete Ackrmann ein Abkommen, laut dem er insgesamt 200 Rhtlr für Tischler- und Bildhauerarbeit erhalten sollte, wobei der Meister selbst das Bauholz besorgen musste. Er versprach den Altar zu Ostern des folgenden Jahres fertigzumachen. Die Arbeit zog sich aber etwas in die Länge und wurde erst im Jahre 1696 fertig…
V. Raam. Tallinna Toomkirik. Tallinn, 1973, lk. 31- 33: Suuremal määral kui hauamonumendid kajastavad barokkstiili toomkirikus mööbli- ja nikerduskunsti mälestised. Silmapaistvam nende hulgas on 8,5 m kõrgune peaaltar, mille aastail 1694-1696 valmistas Tallinna populaarsemaid nikerduskunsti meistreid Christian Ackermann. Oletuste kohaselt visandas kompositsiooni põhieskiisi Rootsi kunstiajaloos hästi tuntud Nikodemus Dessin noorem, Stockholmi kuningalossi juhtivaid arhitekte. Lõuna-Euroopas küpsenud kõrgbaroki maitsesuunast kantud altarikompositsioonis domineerivad postamentidel seisvad korintose sambad, rasked murtud karniisid ning barokselt liikuvates poosides apostlite ja evangelistide paatoslikud figuurid. Algses värvkattes, mis hiljem asjatundmatult on üle võõbatud, domineerisid lakitud must ja särav kuld. Tallinna XVII sajandi silmapaistvamalt kunstnikult E. W. Londicerilt tellitud altaripildid asendati 1866.a. baltisaksa päritoluga Düsseldorfi kuulsa maalikunstniku E. von Gebhardti kompositsiooniga “Kristus ristil”.
I. Einama. Tallinna Toomkiriku altarist. Postimees, 20. juuni 1996: …Altari valmistamiseks sõlmis Rootsi kuninga Karl XI asehaldur Axel de la Gardie aga alles 17. mail 1695. aastal lepingu Christian Ackermanni ning siin tollal tuntuima maalija Ernst Wilhelm Londiceriga. Oletatavasti on altari üldkompositsiooni visandanud rootsi arhitekt Tessin jun., Stockholmi kuningalossi autor. Kantsli vormikõnest tunduvalt erinev, ülesehituses juba enam klassitsistlikku selgust ja rangust väljendav altar sai eeskujuks nii järgnevatele Ackermanni kui ka teiste meistrite altaritele, olles seega avasõnaks meie nikerdkunsti järgnevas arengus. Ackermanni nikerdatud altar Londiceri kahe maaliga „Ristilöömine“ ja „Püha õhtusöömaaeg“ valmis 1696. aastal. Põhiosas on altaaar tänaseni säilitanud oma originaalse kuju, vaid möödunud sajandi teisel poolel (mõningatel andmetel 1881. aastal) on Londiceri maalid asendatud keskosas Gebhardti maaliga „Kristus ristil“ ja ülaosas on nüüd maali asemel kullatud nikerdreljeef Kristuse monogrammiga. Karl XI monogramm on asendatud tähtedega α ja ω. Ka on altari nikerdosad hiljem ülevärvitud. Kirjanduse andmeil originaalis musta õlivärviga värvitud ja seejärel lakitud ning kullatud osade kontrastile (vaid figuuride katmata kehaosad olid veel värvitud ihutoonis) rajatud lahendus võib praeguste konserveerimistööde käigus ilmnevate avastuste järel osutuda hoopis värvikamaks – juba praegu teavad restauraatorid öelda, et ülaosa nurkadel olevad vaasid olid värvitud roosat marmorit imiteerivateks, ka on mõnel detailil vilksatanud rohelist lüstrit.
H. Tigane. Tallinna Toomkiriku altar. Renovatum Anno 1997, lk. 47-50: 1996. aastal möödus 300 aastat Tallinna Toomkiriku altari valmimisest Eesti ühe mainekama puunikerdaja Christian Ackermanni (surn. 1710.a.) töökojas koostöös teise nimeka Tallinna meistri, maalija Ernst Wilhelm Londiceriga (1655-1697). Altar telliti Eestimaa kindralkuberneri Axel Julius de la Gardie (1637-1710) eestvõttel pärast 1684 Toompea hiidtulekahju, kus hävis ka kogu Toomkiriku sisustus.
Suurem uuendamistöö altari juures võeti ette pea 200 aastat hiljem, täpsemalt 1866. aastal, arhitekt Otto Pius Hippiuse (1826-1883) projekti alusel, mille käigus barokkalatar muutuis tunduvalt klassitsistlikumaks.
Retaabli põhikorruselt asendati Püha õhtusöömaaega kujutav E. W. Londiceri maal Franz Karl Eduard von Gebhardti (1838-1925) kompositsiooniga “Kristus ristil” ja lambrequin’il asunud Kristuse ristilöömise stseen kullatud Jehoova Päikest kujutava päikesekettaga. Baldahhiini tahvlil olnud Rootsi kuninga Karl XI initsiaalid asendusid algust ja lõppu sümboliseeriva tähekombinatsiooniga AO.
Tõenäoliselt muutusid ka altari proportsioonid. Esialgne mustale ja kullale rajatud värvikompositsioon ning selles naturaaltoonilised figuurid ja pärjad asendusid mustale ning pärlhallile ehitatud värvilahendusega ja kullaga pärjatud dominentidega.
EELK Piiskopliku Toomkoguduse tellimisel konserveeriti ja puhastati altar Ennistuskoja Kanut konservaatorite poolt 1996. aasta suvekuudel. Tööd sisaldasid krundi, värvikihtide ja kullatise kinnitamist koos nõrgenenud konstruktiivosade korrastamisega. Altar puhastati kogu ulatuses lahtisest aegade jooksul tsementeerunud tolmust ja nõest ning krunditi ja toneeriti varingualad värvikihis.
Tööde alguseks oli altar suhteliselt heas korras, kui välja arevata konstruktsioonide mõningast nõrgenemist ning paksu tolmu ja nõe kihti kõigil altari osadel, eriti ülemise kooruse osas. Ka kullatise kahjustused irrete näol ja värvikihi lagunemine olid just altari ülaosas kõige tuntavamad….
Omamoodi üllatuseks kujunes altari kohal flankeerivast Salvatorist paremal palves põlvitav Maarja, kelleks ei osutunud mitte Neitsi Maarja, nagu võis oletada, vaid hoopis Maarja Magdaleena, mis muutis pisut ka senist arusaama altari usulis-filosoofilisest programmist.
Lõplikult valmis altar 3. augustiks 1996. aastal ja õnnistati samal kuul uuesti sisse.
Tallinna Toomkiriku altar (voldik, 1996), T.- M. Kreem: … Eesti kunstiajaloo korüfee Sten Karlingi arvates on Toomkiriku altarisein Chr. Ackermanni töökojas loodud tõenäoliselt Nicodemus Tessin Noorema visandi järgi. Rootsi kuninglik arhitekt N. Tessin Nooremat peab S. Karling ainsaks kunstnikuks omaaegses Põhjalas, kes suutis viljeleda nii puhtalt ja selgelt itaaliapärast barokki….Chr. Ackermannile omane kunstiline käekiri on äratuntav eelkõige skulptuuris ja ornamentikas. Vastavalt 1695.a. sõlmitud lepingule maalis E. W. Londicer kaks altarimaali, retaabli põhikorruse kesktahvlit täitva Püha Õhtusöömaaja teemalise maali ning lisakorruse jaoks maali Kristuse ristilöömine. Retaabli alt ülespoole kulgev ikonograafiline skeem – Püha õhtusöömaaeg, Kristuse ristilöömine ja Ülestõusmine – on kui kristluse võidukäigu tunnistus. Samal ajal teostas E. W. Londicer altariseina värvimis- ja kuldamistööd. Lepinguga anti maalijale retaabli koloriidi suhtes ette täpseid juhtnööre. Põhiosa skulptuuridest ja ornamendist tuli kullata, sambad ja teised suuremad pinnad katta musta lakiga. Figuuride katmata kehaosad tuli värvida ihuvärvi. Baldahhiinkaarel paikneval ovaaltahvlil, millel praegu on tähed A ja Ω, seisis algselt sinisel taustal kuldtähtedega Rootsi kuninga Karl XI nimi. 1866.a. toimus Toomkiriku altariseina põhjalik uuendamine… Barokse retaabli klassitsistlikumaks ümberehitamise käigus paigaldati retaabli põhikorruse keskväljale… Eduard von Gebhardtilt tellitud maal Kristus ristil ja lisakorruse keskele kullatud vineerist päikeseketas Jumala heebreakeelse nimega. Samaaegselt toimus altariseina ülevärvimine ja kuldamine.

Sisestatud: 21.11.2006.

Meedia


2016. Tallinna Toomkirikus algas altariskulptuuride uurimine röntgeni abil. ERR, 15.11.2016. http://kultuur.err.ee/v/kunst/uudis/ead17aaf-114f-4f88-bca6-3fa16bef34da/tallinna-toomkirikus-algas-altariskulptuuride-uurimine-rontgeni-abil

Sisestatud: 17.11.2016.

Vallasmälestise kirjeldus


Materjal: puit, dolomiit, lakk, kullatis, stukk.
Tehnika: polükroomia, tisleritöö.
Autor, valmistamise koht: kavand Nicodemus Tessin jun.(?), teostus Christian Ackermanni töökoda, 1694 - 1696 (tisler: Hermann Berens, polükroomia, algsed altarimaalid „Püha õhtusöömaaeg“, ja „Kristus ristil“ – maalija E. W. Londicer); ümberehitus arhitekt Otto Pius Hippiuse kavand
Mõõtmed: kogukõrgus ca 850 cm, kivist sokli kõrgus 118 cm, laius 460 cm, Peetruse kuju kõrgus 165 cm (M. Lumiste andmed, 1970); 778 x 520 x 120 cm (ennistuskoda „Kanut“, vallasmälestise restaureerimispass, 1996); soklireljeeftahvel (valgusmõõt) ca 66 x 34 cm
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): baldahhiini kartušil tähed A-Ω; sellest kõrgemal päikesekujundi foonil Jumala nime (JHWH) tähistavad heebrea tähed הזהי
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): tolmunud; parempoolses sokli reljeeftahvlis pragu.
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): ltariseina kirjeldus (osaliselt Ennistuskojas “Kanut” koostatud vallasmälestise restaureerimispassi “Objekti ajaloolis-stilistiline kirjend”, H. Tigane, 12. august 1996 põhjal): Kivisoklile toetuv altarisein on üles ehitatud kahekorruselise antiikportikusena (sambail ja pilastritel on korintose kapiteelid), mille keskosa katab rikkaliku dekooriga (õlipuulehtedest ja nelja roosiõiega pärg, ümbritsetuna lilleõitest ja flankeeritud kahest tiivulisest putost akantuslehtede taustal, servas lambrequine) baldahhiin aedicus’e ja peakorruse vahel. Tõenäoliselt 19. sajandi renoveerimise käigus on altarisein tõstetud kaheastmelistele baasidele, muutes sellega barokkaltaritele tüüpilised proportsioonid klassitsistlikult saledaks ning kõrgusesse pürgivaks. Sellega suurendati ka peakorruse altarimaali, vahetades välja siseraami, ning tõsteti maali kahelt poolt piiravad apostlite Peetruse (parempoolne, paremas käes tohutu võti) ja Pauluse (vasakpoolne, parem käsi toetub suurele mõõgale) elusuurused ümarfiguurid kõrgetele postamentidele. 19. sajandil asetati ka baldahhiini kartušil olnud Karl XI initsiaalid sümboolse tähekombinatsiooniga A-Ω ning asetati kunagise altarimaali “Jeesus ristil” kohale aedicus’ele nišš “Jumal-Päikesega” (st. kiirtega päikeseketas, millel JHWH tähistavad heebrea tähed הזהי).
Peakorruse kohal flankeerivad altariseina istuvad evangelistifiguurid (vasakult alates: Markus – parema jala kõrval suurte avali lõugadega lõvi, raamat vasaku põlve peal lahti; Luukas – kirjutamas vasakul põlvel lahti olevasse raamatusse, vasaku jala kõrval härg, vasak sarveots murdunud; Matteus – vasak käsi hoiab raamatut lahtisena vasakul põlvel, parema jala kõrval seismas inglikuju; Johannes – raamat vasakus käes, vasaku jala kõrval seisab kotkas). Baldahhiini kohal lendavad inglid on kandnud linti (tõenäoliselt Kristuse surilina) ning kandnud nüüdseks (osaliselt) kadunud kannatusatribuute (parempoolse ingli vasakus käes nael).
Altariseina tipus võidulipu ja kiirtepärjaga Ülestõusnu, tallates jalge alla madu. Kristusest kahel pool põlvitavad – paremal Maarja Magdaleena (pilk tõstetud, käed palves kokkupandud) ning vasakul – tõstetud käega ingel (parem käsi ettesirutatud, vasak – rinnal, sõrmede asend viitab Kolmainsusele), nurkades vaasikujulised, lilleõitega vöötatud, leegitsevad urnid.
Altariseina projekti autoriks peetakse Rootsi kuninglikku arhitekti Nicodemus Tessinit (jun.)
Altariseina kivist sokli kummaski otsas stukkfestoon (lindiga kokkuseotud frukti- ja õitekimp, kumbki reljeef erinev)
Altarisein konserveeritud Ennistuskoja “Kanut” restauraatorite poolt 1996 (vt. pass Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti arhiivis).

Sisestatud: 21.11.2006.