Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Altar, T. Heinze, 1632, portreed 1836 (puit, polükroomia, õli, lõuend)
Mälestise registri number 3588
Registreeritud Vallasmälestis
Arvel 30.04.1997
Registreeritud 30.04.1997
Mälestise vana number 630
Liigitus kunstimälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 03.07.13

Inspektor: Muinsuskaitseameti kunstimälestiste peainspektor, Ülle Jukk

Märksõna(11)

Kunst, Materjal, Puit, Lõuend, Objekt, Skulptuur, Maal, Tahvelmaal, Sakraalmaal, Sisustus, Kirikusisustus.

Mälestise tunnus


Muinsuskaitse alla võetud kui Eesti kunstiajaloos tähtsa meistri ajastuomase kunstilise kujundusega altarisein 17. sajandist.

Sisestatud: 09.02.2009.

Mälestise ajalugu


Muinsuskaitse all alates 1973 - vabariikliku tähtsusega kunstimälestis nr. 630


Sisestatud: 09.02.2009.

Vallasmälestise kirjeldus


Materjal: õli, puit, lõuend, õlivärv, kullatis.
Tehnika: nikerdatud, polükroomia, tisleritöö, õlimaal.
Autor, valmistamise koht: Tallinna tisler-puunikerdaja Tobias Heintze töökoda
Dateering: 17. sajandi I pool (umbes 1632), osaliselt 19. sajand
Mõõtmed: laius (tiibadeta) max 278 cm, põhikorruse samba kõrgus ca 111 cm, vasakpoolse alumise Vooruse kõrgus ca 58 cm, parempoolse alumise Vooruse kõrgus ca 55 cm, Peetruse kuju kõrgus ca 57, 5 cm, Pauluse kuju kõrgus ca 57, 5 cm; Scharenbergi vapp ca 34, 5 x 29
Märgid (meistrimärgid): -
Inskriptsioonid (signatuurid, pühendustekstid, inventariseerimis- tähised, jms.): Anna von Roseni portreel üleval (osal. antiikvas, osal. gooti kirjas): ANNO 1631 ÆTATIS SVÆ 63 Anna von Rohsen zu Sack vnd Savs,
all vasakus nurgas kunstniku signatuur: L. H. Petersen 1836.; Bernhard von Scharenbergi portreel üleval (osal. antiikvas, osal. gooti kirjas): Anno 1631 ÆETATIS SVÆ. 64 Bernhart von Scharenberg zu Sack vnd Savs. des Fürstenthum Esten Landrath.;
all vasakus nurgas kunstniku signatuur: L. H. Petersen 1836.
Eritunnused (visuaalsed kahjustused, parandused, defektid): määrdunud (allosas ka küünlarasvaga), kulunud, tugevasti tolmune, ämblikuvõrke, värvikadusid (näit. põhikorruse sambail, alumisel vasakpoolsel Voorusel); kullatis kulunud; keskkarniisi parem ots tappidest lahti; Pauluse figuuril mõõgast alles vaid käepid
Täiendavad andmed (esialgne otstarve, komplektsus, eraldatavad elemendid): Nikerdkujude ja maalidega hilisrenessanslik altarisein XIX sajandil osaliselt uuendatud maalidega, sh. kahe donaatoriportreega
maalid altariseinal: „Kristuse sündimine“ (predellal vasakpoolne, 19. sajandil ülemaalitud; reg. nr. 3561), „Püha õhtusõõmaaeg“ (predellal keskmine, L. H. Petersen?, 1836; reg. nr. 3563.
Maali varjus võib leiduda algne pühenduskirje või pühakirjasalm), „Kristus Emmauses“ (predellal parempoolne, 19. sajandil ülemaalitud; reg. nr. 3562), „Kristus ristil“ (põhimaal, L. H. Petersen, 1836; reg. nr. 3564), „Haudapanemine“ (eelmise maali kohal; tõenäoliselt algne maaling, 17. sajandist; reg. nr. 3565), „Taevaminemine“ (eelmise maali kohal; tõenäoliselt algne maaling, 17. sajandist; reg. nr. 3566), „Püha Vaim“ (tipmine maaling; tõenäoliselt algne, 17. sajandist; maalitud puidule, vt. foto paremal) Täisplastilised kujud altariseinal: apostel Peetrus (vasakpoolne, foto vasakul), apostel Paulus (parempoolne, foto paremal); 7 allegoorilist figuuri (kehastavad kolme teoloogilist ja nelja põhivoorust); Peetruse kuju all paikneb Bernhart von Scharenbergi nikerdvapp; Pauluse kuju all - Anna von Roseni nikerdvapp. Peetruse kätte on pandud kaks nahkpaelaga seotud vana võtit (pikkus 6, 7 cm ja 7 cm); predella allservas messing¬naelad (altarilina kinnitamiseks).
Donaatorite portreid restaureeris 1970. aastail V. Titov Moskvast

Eesti kunsti ajalugu. 2. EKA, 2005, lk. 326: Eesti altaritest on Keila kiriku altar ainsana piisavalt kõrge, et sinna sai ära mahutada kõik kolm teoloogilist ja neli põhivoorust. Keila kiriku altari tellis maanõunik Bernhard von Scharenberg ning selle valmistas Tallinna tolle aja parim puunikerdaja Tobias Heintze – seda tunnistab sissekanne Keila kiriku meetrikaraamatus: Bernhard von Scharenberg zu Sack und Sauss dieses Jahr aus christlicher Mildigkeit unserer Kirchen eines shönes Altar verehret, und auff sein Selbstkosten durch Tobias Hintzen einen Reualschen Tischler aufrichten lassen (Saku ja Sausti (mõisnik) Bernhard von Scharenberg kinkis sel (1632) aastal kristlikus armastuses meie kirikule ilusa altari, mille oli lasknud teha omal kulul Tallinna tisleril Tobias Hintzel). Altari põhikorruse talastiku paremal küljel on portreepaar, millest parempoolne kujutab lõua all kinnitatud rätiga naist ja vasakpoolne kikkhabemega meest. Mehe sarnasus Heintze autoportreeega Miitavi (Jelgava) Kolmainu kiriku palvetoolil (1641) ning sama motiivi kordumine Johann Mülleri epitaafil (1637) viib mõtte omamoodi kunstnikusignatuurile.
Puunikerdaja Tobias Heintze oli Kuramaa hertsogi õuekunstnik. 1622. aastal tuli ta Tallinnasse sõjapakku ja siin 1653 ka suri. Tema töökoda, kuhu ta kutsus selle ka välismaalt, valmistas sisustust Tallinna Niguliste, Oleviste ja toomkirikusse, kuid need pole säilinud. Heintze loomingu hulk oli aukartustäratav, kuid tema tööde arhitektoonika ja kujundusvõtete repertuaar muutus aastakümnete jooksul vähe ning kujunduselementide valik oli kasin. Keila kiriku altar sarnaneb nii 6 aastat varem valminud Rae epitaafiga Oleviste kirikus (1626) kui ka aastaid hiljem valminud Lydeckeride perekonnaepitaafiga (1641) Mynamäki kirikus Soomes…. Keila altar pakub huvi ka oma restaureerimisajaloo poolest. Nimelt muudeti 19. sajandil, mil altari vanad pildid asendati uutega, selle välimust. Predella-tsooni kolm maali pärinevad 1836. aastast ning “L H Petersen pinx” kesktahvli risti jalamil tunnistab, et ka teised pildid on üle maalitud. Niisiis ei saa altari algse pildiprogrammi kohta väita midagi kindlat. Praegustest piltidest kuulusid algkavatisse vaid Bernhard von Scharenbergi ja tema abiaasa Anna von Roseni portreed.
“Horisontaalne” lugu on esitatud skulptuuridega. Altari põhikorrusel seisavad apostlid Peetrus ja Paulus. Nende jalad toetuvad Scharenbergi ja Roseni vapile, apostlite kõrval on donaatorite portreed. Nii võetakse kokku Eestimaa maanõuniku ja Saku ning Sausti mõisa omanikkude aade – olla luteri kiriku misjonär Rootsi kuningale truudust vandunud Eestis. Maanõuniku õilsale meelele ja kristlikule käitumisele viitavad karniisi otstel seisvad vooruste allegooriad. Kristlikus sümboolikas tähendab arv 7 lõpetatust ja täiuslikkust. Keila kiriku altari kolm teoloogilist ja neli põhivoorust manitsevad koguduseliikmeid eetilistest normidest lugu pidama. Altari ülakorruse Armastus ja Lootus kehastavad sõnumit, et Kristus on üles tõusnud ning inimkonna lunastanud. Justitia asukoht altari tipus on ebaharilik, kuid teistest peajagu kõrgem figuur veenab, et see oli ka algselt paigutatud sinna. Õiglus esindas nii ausat ilmalikku õigusemõistmist kui ka lootust õiglasele Jumala kohtule. Keila altari jaoks modelleeritud allegooriad järgivad pea detailideni Hendrick Goltziuse kasupoja ja õpilase Jacob Mathami vasegravüüre. Maneristliku dünaamikataotluse tõttu näivad kujud karikeeritutena, nende kaelad on niitjad, ilmed eksalteeritud. Altari algne värvigamma võis olla samblaroheline, terrakotapunane ja kuldne, skulptuurid aga loomulikes värvides, nagu on teada Heintze töödest Taivassalo (kantsel, 1633) ja Mynamäki kirikus.
S. Karling. Holzschnitzerei und Tischlerkunst der Renaissance und des Barocks in Estland. Tartu, 1943, lk. 122-130: Der Altaraufsatz und die Kanzel in der Kirche zu Kegel und diesen nahestehende Arbeiten): Die grössten und bedeutendsten Arbeiten Heintzes in Estland ausserhalb Revals finden sich in der Kirche zu Kegel (Keila)… Der ursprüngliche stattliche Aufbau und die Skulpturen des Altars sind erhalten. Die heutige Bemalung stammt aber von späteren Erneuerungen Altars in gleicher Höhe standen. Die drei Gemälde der Predella scheinen anlässlich einer Erneuerung im Jahre 1836 entstanden zu sein… Das Interessanteste am Altar zu Kegel sind aber die Figuren. Sie sind in einem lebendigen, erregten Stil gearbeitet, wo der flatternde Effekt der falten durch unnaturalistisch modellierte Vertiefungen bedingt ist. Die Haltung mit stark vorgewölbter Hüfte und vorgeschobenem linken Bein ist im ganzen gesehen allen gemeinsam. Die weiblichen Allegorien mit ihren kleinen Köpfen, kleinen, hochsitzenden Brüsten und ihrer gedrechten Haltung schliessen sich den von da Bologna und de Vries ausgehenden manieristischen Traditionen an, obwohl die malerische Lichtbehandlung eher ein barocker Zug ist. Die beiden Aposteln Petrus und Paulus fehlt diese Beziehung zu dem figuralen Typus des höfischen Manierismus. Die Köpfe sind unverhältnismässig gross. Die Gesichter sind nicht gleichgültig. Die Aufregung, die leidenschaft, die in den gebeugten Körpern und des nervös flatternden Falten der Gewandung zu verspüren ist, lebt in den asketischen, lang geschnittenen Gesichtern weiter…her: die Kolonnen sind dunkelgrau marmoriert, die Gesimse blau und die Figuren mit Terrakottafarbe bemalt. Die Ornamente sind vergoldet. Auch die drei Gemälde, die Kreutzigung, die Grablegung und die Auferstehung, die das Mittelfeld der drei Geschosse einnehmen, sind stark restauriert, ebenso die Stifterbilder, die auf eine archaische Weise als bewegbare Flügel zu beiden Seiten angebracht sind. Ursprünglich waren sie höher plaziert, so dass sie mit dem hauptbild des
Mõisahärrade pildid Keila kirikusse. Rahvaleht, 25. aprill 1940: … Kiriku altariümbruse osa korraldamisel leiti ajutiselt vajaliku olewat maha võtta ka kaks pilti, mis asetsesid mõlemal pool altarit ja kujutasid altari annetajaid…. Kuna Keila kiriku altar kuulub muinsuskaitse alla, siis muinsuskaitse seaduse põhjal muinsuskaitse inspektor E. Laid on Keila koguduse juhatusele korralduse teinud panna ära wõetud Scharenberge kujutawad õlimaalid endisesse kohta tagasi. …ja “sellest hoolimata, et maalid on restaureeritud 1883.a., on need wäärtuslikud ja huwitawad kunstiteosed”. Muinsuskaitse inspektori otsuse teadasaamine on Keila koguduse liikmete seas tekitanud rohkesti meelehärmi. Kuna pildid olid kirikust juba umbes pool aastat ära, ollakse sellega juba harjunud, ega taheta enam, et uuesti tuleks jumalat paludes põlwitada endiste orjaperemeeste piltide ees.
…Et aga altari sambad olid jämedalt kaetud paksu walge wärwiga, kusjuures kõik ilustused ja nikerdused oma ilu olid kaotanud… laskis õpetaja M. Fick praeguse õpetaja A. Köögardali andmeil 1889. aastal (haridusministeeriumi andmeil 1883. aastal) võimalikult endisel kujul renoweerida. Renoweerimistööd teostas kunstnik Reissberg – mees, kes on küll mõned pildid joonistanud, mis aga ta nime pole wiinud kunstiajalukku. Tallinna wanemad elanikud tunnewad aga toda meest teiselt alalt – nimelt oli ta siin üks esimesi fotograafe, töötades samas majas, kus praegu asetseb Parikaste fotoäri. Mis aga puutub nüüd Scharenbergi piltidesse, siis selgus restaureerimistöö juures, et nende parandamine osutub wõimatuks. Kuna nähtawasti tol ajal ei teatud neile ajahambast häwitatud tundmatu kunstniku piltidele kuigi suurt tähelepanu pöörata, olewat pildid kingitud ühele Scharenbergi järglasele – ei mäletata enam kellele. Enne seda on aga Reisberg wanade piltide järgi maalinud uued Scharenbergide pildid, mis altari kõrwale üles pandi. Nagu sellest selgub, peaksid olema need “huwitawad ja wäärtuslikud kunstiteosed”, mille ülespanemist nüüd Keila koguduselt nõutakse, 1883. wõi 1889. aastast päritolewad Tallinna fotograafi kopeerimiskatsed.
S. Karling. Keila kiriku altar. Rahvaleht 3. mai 1940: …Keila kiriku altar on üks huvitavamaid monumente Eesti kunsti ajaloos. Selle meister, Tobias Heintz Miitavist, oli silmapaistev kunstnik, kelle teosed kaunistavad mitmeid kirikuid nii Eestis kui ka Lätis. Tema kunsti iseloomu seletavad mitmeti skulptuurid, mis ilustavad Keila altarit. Need oma rahutu modelleeringuga väljendavad religioosset meeleolu, mis võib meenutada gootikat. Vaatamata antikiseerivatele kolonnidele, omab altar vertikaalses tõusus samuti midagi gootipärast. Ka maalitud tiibtahvlid Georg von Scharenbergi ja tema abikaasaga on tõendiks sellest, kuidas gootika põhimõtted püsisid au sees veel 17. sajandi algul. Nagu teada on just tiibaltar tavaliseks hiliskeskaja altarivormiks… Keila altari juures on tähelepanuväärivaks, et see keskaegne traditsioon elab edasi veel 17. sajandi alguses. See on väga haruldane ja annab altarile eriti suure ajaloolise väärtuse. Et see nii toimus, ei olene mitte asjaolust, nagu oleks kunstnik omast ajast maha jäänud, vaid selle põhjuseks on kunstniku tahe valada midagi gootika vaimsest sisust oma teosesse, - see oli reaktsiooniks paganliku renessansi vastu.
On muidugi tõsi, et pildid pole säilinud algupärasel kujul. Sammud, mida astuti aastatel 1836 ja 1889, ei ole olnud meile teadmata, kuid need on kõigile vaatamata pieteediküllaselt säilitanud maalingute iseloomu. Neil põhjustel ei saa lubada piltide kõrvaldamist, eriti kui selle ainukeseks põhjuseks näivad olevat motiivid, milliste kasutamine kunsti- ja kultuurilooliste esemete hindamisel osutub raskeks. Scharenberg ja tema abikaasa elasid ju 300 aastat tagasi, ja ainuke, mida neist mäletatakse, on, et nad kaunistasid oma kiriku ilusa kunstiteosega. Nad ei esine mitte väljakutsuvalt – nad põlvitavad vagalt altari ees, mille nad kinkisid Jumalale auks ja kirikule iluks.
A. Köögardal. Keila kihelkonnaloost. Tallinn, 1924, lk. 10: Suurem kiriku sisemuse renoweerimine oli õpetaja M. Ficki 25. a. ametijuubeli puhul 1889.a., kus seinad ja wõlvid walgendati, altar, kantsel, orel, kroonlühtrid jne. osalt uuendati, osalt wärwiti.
Samas, lk.16-17: Praegune Keila kiriku altar on Rootsi ajal ehitatud. Saku ja Saue mõisa omanik Bernhard von Scharenberg ühes oma abikaasa Anna von Rohsen’iga kikia altari 1632. aastal. Altari ehitas Tallinna puusepp Tobias Hintzen selleaegses walitsewas barokkstiilis. Altar sai sel korral teise kohta kui praegu. Augustikuul 1672 wõeti altar sellelt kohalt ära ja pandi praegusele kohale müüri ja akna juure; ka kaeti teda siis uuesti kulla, hõbeda ja wärwidega ning renoweeriti pilte; parandustöö läks maksma 26 riigitaalrit. 1836. aasta suwel laskis Joa walitseja, wenelane Jermolai Tretjakow altari Tallinna maalril, daanlasel Petersenil, 700 rubla banco eest uuendada. Leonardo da Vinci püha õhtusöömaaja pilt tuli nüüd juure. Kuna senised puutahwlitele maalitud pildid rikutud olid, maaliti nad uuesti lõuenditele, mis tahwlitele peale said. Nõnda maaliti uuesti Jeesuse sündimine, ristilöömina, ja kinkijate, Scharenbergi abielupaari pildid. Et aga altari sambad jämedalt paksu walge õlivärwiga kaetud said, kusjuures kõik ilustused ja nikerdused oma ilu kaotasid, nikerdused pealegi maitseta kirjuks olid pintseldatud, kullatus puudulikult ja walesti pandud, ka ajajooksul nii hästi kullatus kui pildid kannatanud olid, laskis õpetaja M. Fick aastal 1889 altari wõimalikult endisel kujul renoweerida. Seega on rootsiaegne altar pea täielikult omas algkujus püsinud ja tal on järgmine wälimus. All on kolm madalat pilti: pahemal pool “Jeesuse sündimine”, keskel Leonardo da Vinci “Õhtusöömaaeg”, paremal pool “Emmause jüngrid”. Keskmise pildi kohal on järjestikku ülespoole: peapilt “Jeesus ristil”, “Jeesuse haudapanek”, “Taewaminek”; kõige üle weel ümarik tuikesepilt – “Püha Waimu wäljawalamine”. Piltide mõlemal pool, altari külgedel, on sambad ja puust nikerdatud kujud. Kaks kuju all on sammaste wahel, kujutawad Peetrust ja Paulust ning tugenewad kinkijate wappidele. Kinkijate kaunis kõrged näopildid on altari alumise otsa mõlemal küljel. Altari ülemistel külgedel ja otsanurkadel on seitse puust nikerdatud inglikuju. Sambad ja wapid on osalt kullatud. Pildid renoweeris 1889.a. kunstnik Reisberg. Altarilauda ei ole. Selle asemel on katolikuaegne altarikiwi, mille peal hästi nähtawad, kui altarikatet kergitada, nurkade ristid ja keskel nn. Jeruusalemma rist.
Koostas: Sirje Simson, kunstiajaloolane

Sisestatud: 09.02.2009.