Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Türi kirikuaed ja ohverdamiskoht
Mälestise registri number 4026
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 20.05.1997
Registreeritud 20.05.1997
Mälestise vana number Arh. 397, Arhe. 115-k
Liigitus ehitismälestis, ajaloomälestis, arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(9)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 24.08.18

Menetleja: Järvamaa nõunik, Karen Klandorf

Märksõna(16)

Arheoloogia, Kultuspaigad, Ohverdamiskoht, Matmispaigad, Kirikuaed.
Ehitised, Kompleksid, Sakraalkompleks, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitiste liigid, Maastikuobjekt, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitusperioodid, Enne 1520.

Mälestise tunnus


Inimluude, arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. Kirjalikult fikseeritud pärimus.

Sisestatud: 20.02.2011.

Mälestise kirjeldus


Kokku ca 2 ha suurune ohverdamispaik paikneb asula servas kiriku ümbruses. Maastiku reljeef on tasane, kõrghaljastus puudub. Ohverdamispaiga täpne ulatus ei ole teada. Keskossa jääb ca 0,6 ha suurune ruudukujulise põhiplaaniga kirikuaed, mida ümbritseb igast küljest maakividest müür. Kirikuaia paikneval kalmistul on säilinud mitmeid hauamonumente. Kirikuaia lääneservas paikneb Baranoffide suguvõsa matusekabel.

Sisestatud: 12.02.2014.

Mälestise ajalugu


13. sajandi viimasel kolmandikul rajatud kiriku kohal asub ohverdamispaik, mis pärineb tõenäoliselt 11. sajandist. Kirikuaed on rajatud tõenäoliselt koos kirikuga. Kirikukihelkonna ajalooline saksakeelne nimetus on Turgel. Kirikuaed oli matmispaigana aktiivses kasutuses kuni 18. sajandi lõpuni, hiljem matused vähenesid.

Sisestatud: 12.02.2014.

Meedia


- Türil lõhuti 19. saj. aadliku hauarist
http://www.jt.ee/020107/esileht/20004537.php
http://www.postimees.ee/020107/esileht/krimi/236723.php?r=

- Türi kirikaia vanad ristid uuenevad
http://www.jt.ee/100907/esileht/20006712.php

Sisestatud: 12.09.2007.

Kirjandus


Raam, M. (1997) Eesti arhitektuur 3. Türi kirik.

Sisestatud: 12.02.2014.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Hiied paiknevad maastikul väga erinevalt: silmapaistvatel looduslikel kohtadel, muinasaja lõpu asustusele lähedastes, kuid maastikuliselt tagasihoidlikes paikades või siis päris asustusest eemal üksildastes kohtades (nt soosaartel).
Hiiepuudeks olid tavaliselt tammed, pärnad, pihlakad, jalakad ja teised lehtpuud, okaspuudest sagedamini kadakad. Hiite vastu hakkas kirik tõsiselt võitlema 17. sajandil, mil paljud pühaks peetavad puudesalud maha raiuti. Seetõttu on tänaseni väga harva säilinud hiiesalusid, enamasti on alles üksikud pühad puud.
Hiite täpsem ajaline määratlemine on keeruline, sest enamasti puudub neis paigus tänapäevaste arheoloogiliste meetoditega uuritav kultuurkiht. Nende erilisus kultuuripärandis seisneb rikkalikus rahvapärimuses.

Sisestatud: 22.12.2014.