Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kaarma kirikuaed
Mälestise registri number 4096
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik ehitismälestis, arheoloogiamälestis, ajaloomälestis
Arvel 20.05.1997
Registreeritud 20.05.1997
X-koordinaat 412744.85
Y-koordinaat 6468586.29
Mälestise vana number Arh.336, Arhe. 251-k
Ava kaardil

Märksõna(14)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kirikuaed.
Ehitised, Kompleksid, Sakraalkompleks, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitiste liigid, Maastikuobjekt, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitusperioodid, Enne 1520.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 17.05.2011.

Kirjeldus


Kaarma kirikuaias on kõrged põlispuud, vanad kivimüürid ning künkal asuv kirik. Selle vahetus läheduses asub üks suuremaid ja omanäolisemaid pastoraadiansambleid. Keskaegsetest hauamonumentidest pole säilinud palju (üks on torni põhjapoolse tugipiilari seina müüritud trapetsiaalne hauaplaat, teine raiddetailide varjualuse all). Trapetsiaalsed hauaplaadid ongi iseloomulikud just Saare-lääne kirikuaedadele, mis küll hiljem kasutati ära ehitusmaterjalina. 14. ja 15. sajand võis kirikuaias kohata väikeseid kiviriste. Kirikuaias olevad suured Malta ristid pärinevad hilisemast ajast - 17. sajandist.

Sisestatud: 25.01.2008.

Ajalugu


Kaarma kirikuaed on keskaegset päritolu (13. sajand). Keskaegsetest trapetsikujulistest hauaplaatidest on tänaseni säilinud vaid riismed. 14.-15. sajandil kirikuaeda ilmestanud väikesed kiviristid on samuti suuresti hävinud (üks on torni läänseina müüritud Kolgata grupis). Kirikuaeda ehtinud Malta ristid pärinevad 17.s ajandist. Keskaegses kirikuaias toimus surnute matmine, aga ka protsessioonid, mitmete tähtpäevadega seotud rahvuslik-religioossed pidustused. Seal pidas kohalik aadel koosolekuid ja talurahvas turgu.

Sisestatud: 07.11.2007.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 28.03.2015.