Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Karja kirikuaed
Mälestise registri number 4126
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 20.05.1997
Registreeritud 20.05.1997
Mälestise vana number Arh. 344, Arhe. 294-k
Liigitus ehitismälestis, ajaloomälestis, arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(4)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 09.03.12

Menetleja: Muinsuskaitseameti Saare maakonna vaneminspektor, Mihkel Koppel

Märksõna(14)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kirikuaed.
Ehitised, Kompleksid, Sakraalkompleks, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitiste liigid, Maastikuobjekt, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitusperioodid, Enne 1520.

Mälestise tunnus


Matmispaigale iseloomulikud kalmerajatised, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 07.08.2014.

Mälestise kirjeldus


Karja kirikuaed on ümbritsetud maakivist aiaga. Kõrval on pastoraadikompleks. Karja kirikuaias on kaks kaitsealust hauaplaati. Reljeefse malta ristiga trapetsikujuline plaat pärineb arvatavasti 14. sajandist, kolme süvistatud kreeka ristiga osaliselt säilinud plaat 15. sajandist.

Sisestatud: 03.12.2009.

Mälestise ajalugu


Rajatud 13.-14. saj.

Sisestatud: 03.12.2009.

Kaitsevööndi ulatus


"Kultuurimälestistele kaitsevööndite määramine" Kultuuriministri 19. detsember 2006. a käskkiri 388 (RTL, 05.01.2007, 1, 13). Lisatud asukohaskeem.

Sisestatud: 03.12.2009.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 28.03.2015.