Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Püha kirikuaed
Mälestise registri number 4152
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik ehitismälestis, ajaloomälestis, arheoloogiamälestis
Arvel 20.05.1997
Registreeritud 20.05.1997
X-koordinaat 425283.21
Y-koordinaat 6462919.82
Mälestise vana number Arh. 354, Arhe. 343-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(7)

Seisund: hea

Paikvaatluse kuupäev: 17.10.17

Menetleja: Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor, Rita Peirumaa

Märksõna(14)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kirikuaed.
Ehitised, Kompleksid, Sakraalkompleks, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitiste liigid, Maastikuobjekt, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitusperioodid, Enne 1520.

Mälestise tunnus


Matmispaigale iseloomulikud kalmerajatised, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 21.07.2014.

Kirjeldus


Kirikuaeda piirab kuivlaona ehitatud kiviaed, kirikuaias kasvavad üksikud puud ning põõsad (peamiselt sirelid).

Sisestatud: 04.11.2008.

Ajalugu


Kirikuaeda on tõenäoliselt kasutatud matmispaigana kiriku ehitamise ajast.
Püha Kirikuaeda on maetud Peter Heinrich von Frey (1757-1833), esimese eestikeelse aritmeetikaõpiku "Arropiddamise ehk Arwamisse-Kunst" (Tartu, 1806) autor. Ligi pool sjandit Püha pastorina töötades võttis Frey aktiivselt osa Kuressaare Eesti Seltsi tööst, olles selle teadusliku ühingu kauaaegne sekretär. Ta tegi rohkesti kaastööd Rosenplänteri ajakirjale "Beiträge...", olulisemad olid kirjutised eesti luule tulevikust ning poeetikast ja stilistikast. Olavi Pesti, Külli Rikas. Kingissepa rajooni ajaloo- ja kultuurimälestised. Tln, 1983.

Sisestatud: 04.11.2008.

Kaitsevööndi ulatus


Kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates.

Sisestatud: 04.11.2008.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 28.03.2015.