Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Valjala kirikuaed
Mälestise registri number 4178
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 20.05.1997
Registreeritud 20.05.1997
Mälestise vana number Arh. 360, Arhe. 358-k
Liigitus ehitismälestis, ajaloomälestis, arheoloogiamälestis

Inspekteerimised(8)

Seisund: halb

Inspekteerimise kuupäev: 17.01.17

Menetleja: Muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor, Rita Peirumaa

Märksõna(14)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kirikuaed.
Ehitised, Kompleksid, Sakraalkompleks, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitiste liigid, Maastikuobjekt, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitusperioodid, Enne 1520.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 17.05.2011.

Mälestise kirjeldus


Valjala kirikuaias paikneval kalmistul viis arheoloogilisi kaevamisi läbi 1974.-1975. aastal J. Selirand. Kiriku müüride äärest leiti kolm vanemat matust: mees, maetud koos mõõgaga, mille tupest olid järel pronksnaastud, ja kaks naist koos mitmesuguste pronksehetega. Kalmistule on maetud ka hilisematel sajanditel. Kalmistule matmine lõpetati tõenäoliselt 1782. aastal.
[Kingissepa rajooni ajaloo- ja kultuurimälestised; O. Pesti, K. Rikas, Tallinn 1983, lk 29]
Kirikuaias asub Vabadussõja mälestussammas. Kirikuaed on piiratud kiviaiaga.

Sisestatud: 17.10.2009.

Mälestise ajalugu


Valjala kirikut ümbritsev kirikuaias paiknev maa-alune kalmistu pärineb hiljemalt 12. sajandist. Kalmistu asub kõrgendikul, kuhu 13. sajandi alguses ehitati Valjala kirik. Kirikust varasem kalmistu avastati 1971. aastal. Kiriku vahetus ümbruses on rohkesti haudu hilisemast keskajast.
[Arheoloogia Eestimaa teedel; V. Lõugas, J. Selirand; Tallinn 1988, lk 208]

Sisestatud: 17.10.2009.

Kaitsevööndi ulatus


Vaata lisa 1. Mälestise asukoha skeem ja kaitsevööndi piirid.

Sisestatud: 09.02.2010.

Meedia


- Artikkel: "Valjalas tehakse 6,5 miljoni eest teetöid", Oma Saar 01. juuni 2010, autor: Raul Vinni

Sisestatud: 04.06.2010.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 28.03.2015.