4178 Valjala kirikuaed
Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Valjala kirikuaed |
---|---|
Mälestise registri number | 4178 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Mälestise liik | ehitismälestis, ajaloomälestis, arheoloogiamälestis |
Arvel | 20.05.1997 |
Registreeritud | 20.05.1997 |
X-koordinaat | 429203.39 |
Y-koordinaat | 6474839.41 |
Mälestise vana number | Arh. 360, Arhe. 358-k |
Ava kaardil |
Määrused ja käskkirjad(4)
Paikvaatlused(9)
Paikvaatluse kuupäev: 22.05.21
Menetleja: Kinnismälestiste inspektor, Keidi Saks
|
Märksõna(14)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kirikuaed.
Ehitised, Kompleksid, Sakraalkompleks, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitiste liigid, Maastikuobjekt, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitusperioodid, Enne 1520. |
Kirjeldused(6)
Mälestise tunnus Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. |
Kirjeldus Valjala kirikuaias paikneval kalmistul viis arheoloogilisi kaevamisi läbi 1974.-1975. aastal J. Selirand. Kiriku müüride äärest leiti kolm vanemat matust: mees, maetud koos mõõgaga, mille tupest olid järel pronksnaastud, ja kaks naist koos mitmesuguste pronksehetega. Kalmistule on maetud ka hilisematel sajanditel. Kalmistule matmine lõpetati tõenäoliselt 1782. aastal. |
Ajalugu Valjala kirikut ümbritsev kirikuaias paiknev maa-alune kalmistu pärineb hiljemalt 12. sajandist. Kalmistu asub kõrgendikul, kuhu 13. sajandi alguses ehitati Valjala kirik. Kirikust varasem kalmistu avastati 1971. aastal. Kiriku vahetus ümbruses on rohkesti haudu hilisemast keskajast. |
Kaitsevööndi ulatus Vaata lisa 1. Mälestise asukoha skeem ja kaitsevööndi piirid. |
Meedia - Artikkel: "Valjalas tehakse 6,5 miljoni eest teetöid", Oma Saar 01. juuni 2010, autor: Raul Vinni |
Üldinfo Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis). |