Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Kambja kirikuaed
Mälestise registri number 4240
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 22.05.1997
Registreeritud 22.05.1997
Mälestise vana number Arhe. 95-k
Liigitus arheoloogiamälestis, ajaloomälestis

Inspekteerimised(5)

Seisund: hea

Inspekteerimise kuupäev: 15.10.19

Menetleja: Tartumaa nõunik, Inga Raudvassar

Märksõna(3)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kirikuaed.

Mälestise tunnus


Kambja kirikuaed on ajaloolise tähtsusega matmisala, kust leidub väärtuslik arheoloogiline kultuurkiht ning kuhu on paigutatud mitu mälestusmärki.

Sisestatud: 17.05.2018.

Mälestise kirjeldus


Kirikuaed ümbritseb Kambja kirikut ja kalmistut. Kirikuaia piirdemüür on laotud maakividest ja katustatud ning selle väravad on sepistatud ja väravapostid tellistest. Kirikuaias kasvab hulgaliselt puid, teiste hulgas Rootsi kroonprintsi poolt 1934. aastal istutatud tamm. Tamm on tähistatud mälestuskiviga. Kirikuaeda on paigutatud 1987. aastal Bent Gottfried Forseliuse, Ignatsi Jaagu, Andreas Verginiuse ja Albrecht Sutori mälestuskivid.

Sisestatud: 17.05.2018.

Mälestise asukoha kirjeldus


Mälestis asub Tartumaal, Kambja alevikus, Kambja järve ääres.

Sisestatud: 17.05.2018.

Mälestise ajalugu


Kambja kirikuaias paiknev kirik pärineb 15. sajandist, tõenäoliselt rajati siis ka kirikut ümbritsev matmisala ja piirdemüür väravatega. Kiriku on aegade jooksul mitmel korral maha põlenud ja jälle üles ehitatud. Ulatuslikult kannatas kirik II maailmasõjas ning taastati 1980.-1990. aastatel. 2008. aastal taastati kirikuaia piirdemüür ja väravad.

Sisestatud: 17.05.2018.

Allikad


Suuder, Olev ja Varik Toomas. EELK Kambja kirikuaia vertikaalplaneerimisprojekt. Tartu, 2005. Muinsuskaitseameti arhiivi toimik nr P-15889.
Talvistu, Enriko ja Põllumaa, Uku. Kambja kiriku kirikaia ja väravate taastamise ja ehitamise muinsuskaitse eritingimused. Tartu, 2005. Muinsuskaitseameti arhiivi toimik nr P-15889.

Sisestatud: 17.05.2018.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 19.03.2015.