Close help

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Võnnu kirikuaed
Mälestise registri number 4301
Mälestise tüüp Kinnismälestis
Mälestise liik ehitismälestis, ajaloomälestis, arheoloogiamälestis
Arvel 22.05.1997
Registreeritud 22.05.1997
X-koordinaat 678368.77
Y-koordinaat 6464437.54
Mälestise vana number Arhe. 115-k
Ava kaardil

Paikvaatlused(7)

Seisund: rahuldav

Paikvaatluse kuupäev: 02.08.19

Menetleja: Arheoloogianõunik, Anu Lillak

Märksõna(14)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kirikuaed.
Ehitised, Kompleksid, Sakraalkompleks, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitiste liigid, Maastikuobjekt, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitusperioodid, Enne 1520.

Mälestise tunnus


Matmispaigale iseloomulikud hauarajatised, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht.

Sisestatud: 19.03.2015.

Kirjeldus


Võnnu Jakobi kiriku ehitamist alustati ilmselt 13. sajandil, viimased suuremad ümberehitustööd toimusid 19. sajandi lõpus. Kõrgem ala kiriku ümber on keskaegset kirikut ümbritsev kalmistu.
Kirikuaed ei ole tänapäeval enam kiviaiaga ümbritsetud, kuid osa endise kiviaia asukohast on veel aimatav. Kirikuaeda püstitati 1934. aastal Vabadussõja mälestusmärk, mis taasavati samas kohas 1990. aastal .

Sisestatud: 25.01.2019.

Ajalugu


Võnnu Jakobi kirik on ehitatud 1232 -1236. Samal perioodil on kujunenud ka kirikuaed. Keskajal oli kirikuaed kasutuses kalmistuna, kuid 1772.a. kirjutas Katariina II alla ukaasile, mis keelas kirikutesse ja kirikuaedadesse matmise. Seejärel rajati ca 1 km kaugusele uus (nüüd tuntud kui Võnnu vana) kalmistu. Nagu on selgunud mitmel pool mujal (näiteks, Palamusel), võivad keskaegne kirikuaed ja kalmistu olla olnud suuremad kui ala, mis tänapäeval kirikuaiana teada on.
Kirikuaed on olnud ümbritsetud kiviaiaga, mille asukoht on tänapäeval vaid aimatav.
1934. aastal püstitati kirikuaeda Vabadussõja mälestussammas, mis 1945. aastal lõhuti ja 1990. aastal taas üles seati.

Sisestatud: 25.01.2019.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 19.03.2015.