Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.

Mälestise nimi Simuna kirikuaed
Mälestise registri number 5754
Registreeritud Kinnismälestis
Arvel 25.06.1997
Registreeritud 25.06.1997
Mälestise vana number Arh. 453, Arhe. 636-k
Liigitus arheoloogiamälestis, ajaloomälestis, ehitismälestis

Inspekteerimised(17)

Seisund: rahuldav

Inspekteerimise kuupäev: 10.01.19

Menetleja: Lääne-Virumaa nõunik- maastikuarhitekt, Raili Uustalu

Märksõna(14)

Arheoloogia, Matmispaigad, Kirikuaed.
Ehitised, Kompleksid, Sakraalkompleks, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitiste liigid, Maastikuobjekt, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitusperioodid, Enne 1520.

Mälestise tunnus


Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Sisestatud: 06.09.2006.

Mälestise kirjeldus


Simuna kirikuaeda on maetud Peterburi Kunstiakadeemia professor Carl Timoleon v. Neff. Siin on sümboolne haud 1893. a hukkunud "Russalka" mitsmanile Gerhard Mayerile. Massiivse hauaplaadi all puhkab Simuna kihelkonnakooli asutaja, laulukooride organiseerija ja juht Vilhelm Normann (1812-1906), kes Simunas kirjutas üle 30 raamatu, nende seas mitu õpikut.

Sisestatud: 19.03.2007.

Mälestise ajalugu


Kirikut on esmamainitud 1346. aastal, kuid esimene kivikirik ehitati tõenäoliselt 15. sajandi lõpul. Põhjasõjas kirik hävis, ent taastati aastatel 1728-1729. Kirikut rekonstrueeriti aastatel 1885-1886 arhitekt Friedrich Modi projekti järgi. Kirikut ümbritsev aed on rajatud tõenäoliselt koos kirikuga. Kirikukihelkonna ajalooline saksakeelne nimetus on St. Simonis. Kirikuaeda on maetud maalikunstnik Carl Timoleon von Neff (1804-1877) ja Simuna kihelkonnakooli asutaja ning laulukooride asutaja Vilhelm Normann (1812-1906).

Sisestatud: 29.11.2013.

Üldinfo


Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).

Sisestatud: 16.02.2015.