5809 Viru-Nigula kirikuaed

Mälestise koond lehelt saab tutvuda mälestise andmetega. Avada asukoha kaarti, mis tuleb Maa-aameti süsteemist. Vaadata ja avada pilte mälestise kohta.
Mälestise nimi | Viru-Nigula kirikuaed |
---|---|
Mälestise registri number | 5809 |
Mälestise tüüp | Kinnismälestis |
Arvel | 25.06.1997 |
Registreeritud | 25.06.1997 |
Mälestise vana number | Arh.474, Arhe. 648-k |
---|---|
Mälestise liik | ajaloomälestis, ehitismälestis, arheoloogiamälestis |
Määrused ja käskkirjad(3)
Paikvaatlused(9)
Inspekteerimise kuupäev: 08.11.18
Menetleja: Lääne-Virumaa nõunik, Mirjam Abel
|
Märksõna(14)
Arheoloogia, Matmispaigad, Kirikuaed.
Ehitised, Kompleksid, Sakraalkompleks, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitiste liigid, Maastikuobjekt, Kalmistu, Kirikuaed, Ehitusperioodid, Enne 1520. |
Kirjeldused(5)
Mälestise tunnus Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu. |
Mälestise kirjeldus Ilus hooldatud kirikuaed, milles mitmeid huvitavaid hauatähiseid. Kaitse all on eraldi rõngasristid, millest üks on viidud kirikusse. Samas ka üks suurem ja väiksem Malta rist. |
Mälestise ajalugu Kirik on ehitatud tõenäoliselt 13. sajandil. Kirik sai uue sisutuse ja võlvlae 1660. aastatel. Algselt madalam torn sai oma praeguse kõrguse 1755. aastal. Ümbritsev kirikuaed on tõenäoliselt rajatud koos kirikuga. Kirikuaias säilinud hauatähisel on daatum 1637. Kirikukihelkonna ajalooline saksakeelne nimetus on Maholm. |
Aruanded Viru-Nigula kirikuaed. Rõngasristide seisundi uuringute aruanne. Merike Limberg. Tallinn 2006 (paikneb MKA arhiivis) |
Üldinfo Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis). |