Mälestise tunnus

Ajastu tüüpiline, 17.-19.saj pärinevate hauatähiste ning jälgitavate piiridega, hooldatud kirikuaed.
Arheoloogilise kultuurkihi olemasolu.

Kirjeldus

Olemasolev kirikaia piirdeaed võib pärineda 19. saj algusest ja on laotud paest ja maakivist, idapoolses müüritises on kasutatud ka telliseid. Väike-Maarja kirikaias on kaks kabelit. Kirikust mõned meetrid idas asuv nn saksakabel on püstitatud 18. saj lõpul. Kabel on hilisbarokne, koosneb ühest avarast ruumist, mille lagi on kaetud stukk-dekooriga. 1998. a uuendati kabeli katus. Teine kabel jääb kirikust läände. Selle kabeli ehitusajaks võib arvata 18.-19. saj. Kabel on eelmisest suurem ja tagasihoidlikum. Rahvasuus kutsuti seda matsikabeliks. Kirikuaias asuvad Brevenite ja Hoffmannide perekondade matmisplatsidel maa-alused kabelid, mis praeguseks on prahiga täidetud. Kirikaias leidub hauatähiseid neljast erinevast sajandist. Vanimaks kalmumärgiks on aastast 1648 pärinev trapetsikujuline paeplaat. Aastast 1677 pärineb rõngasrist, mis asub kiriku kooriruumis. Kirikaias asub veel 19. sajandi alguses külaseppade valmistatud sepisriste. Ansamblisliselt kujundatud hauaplatsidest võib esile tuua Müüriku Hoffmannide ja Kiika Dehnide perekonnaplatse (J. Tobreluts. Väike-Maarja kirikaed. Kiltsi 1999).

Ajalugu

Väike-Maarja kihelkonnas puuduvad andmed varasemate külakalmistute kohta. Nii on kihelkonna territooriumil ainukeses teadaolevaks keskaegseks matmispaigaks Väike-Maarja kirik ja kirikuaed, mis on maa-aluse kalmistu nime all võetud arheoloogiamälestisena riikliku kaitse alla. Kiriku põranda alt pärinevad matused maeti ümber 1870. aastail kiriku seina äärde, kust need 1990-ndate algul üleliigse mullakihi eemaldamisel leiti. Kas Väike-Maarja kirikaed on olnud nii suur kui praegu, ei ole teada. Võib arvata, et kirikaeda tehti keskajal territooriumi piiratuse tõttu mitu kihti matuseid. Väike-Maarja kirikaeda rüüstati 1960-1970-tel korduvalt. Paljud hauatähised on kadunud, enamik suurejoonelisi hauasambaid on purustatud. Hoolimata purustustest joonistub kirikaeda matmiste põhjal selgelt välja kihelkonna mõisate omanikkond alates 1840-ndatest aastatest (J. Tobreluts, Väike-Maarja kirikaed. Kiltsi 1999). 20. saj I veerandi lõpu poole rajati Väike-Maarja kirikust põhja poole, kirikuaia taha, veel üks kalmistu, mida hakati kutsuma Uueks kalmistuks.

Meedia

Virumaa Teataja 01.04.2014, artikkel "Väike-Maarja kalmistul lõhuti hauaplaate"
http://www.virumaateataja.ee/2746620/vaike-maarja-kalmistul-lohuti-hauaplaate

Üldinfo

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad noorema kiviaja algusest, ka varasel metalliajal on valdav osa kogukonna surnutest asetatud maa-alustesse haudadesse (sh põletatult). Rauaaja alguses sai valdavaks kivikalmetesse matmine, maahaudadesse matmise komme taastus alles viikingiajal, mil see traditsioon on jälgitav peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga kõikjal üle Eesti. Üldjuhul ei ole maahaudkalmed tänasel maastikul nähtavad, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis üldjuhul kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel (ja seda eelkõige Lõuna-Eestis).